 |
Minu Taanimaal õppimise programm algas kohaliku keele ja kultuuri õppimisega. Sellepärast lahkusin ka teistest paar nädalat varem. Keelekursusest võttis osa u 40-50 tudengit üle Euroopa, kes hakkasid õppima Taanis erinevatel erialadel. Nii oli see väga hea võimalus õppida tundma Taanit koos erinevate ja huvitavate inimestega.
Sellel ajal veel teisi õpilasi seal polnud, ja meid majutati kõiki kooli kõrvale ühikatesse, nii et veetsime hästi palju aega koos ka tundide väliselt ja õppisime lisaks Taani keelele ja kultuurile tundma ka teiste õppurite kodumaid. Mina elasin kõrgkooli kõrval sellises ühiselamus, milles olid nagu pisikesed korterid, mis koosnesid oma väikesest kööginurgast, oma pesuruumist ja magamistoast. Ühikates oli ka internet, nii et oma arvutiga sain ka oma toas internetti kasutada.
Vastu võeti meid tervitusüritusega esimesel koolipäeval, et me paremini omavahel tutvuks. Kool korraldas meile ka palju erinevaid väljasõite huvitavatesse muuseumidesse ja asutustesse, et saaksime paremat aimu kohalikust korrast. Peeti loenguid Taani elust ja olust ja ka kooli ajaloost. See programm oli tõesti huvitav ja hea sissejuhatus minu Erasmus aastaks, kuigi kui nüüd aus olla – siis ega ma Taani keelt küll selgeks ei saanud, aga see ei olnudki kõige tähtsam selle kursuse juures. Taanis saab inglise keelega väga hästi hakkama. Isegi sellises pisikeses linnas nagu Horsens, kus meie elasime. Kultuurilised erinevused pole suured Eestiga võrreldes. Majanduslikult on Taani Eestist muidugi kõvasti ees. Elatustase on parem. Loodus on küllaltki sarnane meie omaga, aga siiski soovitan võimalikult palju ringi reisida ja Taanit vaadata. Nii mõnigi oli tulnud sinna oma autoga ja tänu sellele sain ka mina hästi palju ringi sõita. Käisime oma seltskonnaga nädalavahetustel tutvumas ka teiste linnadega. Rongisõit on seal suhteliselt kallis meie jaoks, aga bensiiniraha seltskonna peale ära jagades polnud väga hullu. Väga ilus maa. Aga neile, kes tahavad minna õppima Taani, soovitaks siiski valida mõni suurem linn kui Horsens, kui just väga rahulikku elu ei otsi. See linnake oli tõesti väga vaikne. Ja ainuke miinus kogu selle ürituse suhtes oligi minu jaoks see, et oleks soovinud minna suuremasse linna, kus oleks olnud rohkem ka kohalikku elu. Taanlastega väljaspool kooli praktiliselt mingit kontakti polnud.
Ja õppisime siis sealses kõrgharidusasutuses Vitus Bering, erialaks oli Constructing Architect, mis siis erines meie õppekavast oma ülesehituse poolest. Hästi suure osa tööst tegime gruppides, mis koostati enamasti erinevate taustadega (insenerikallakuga, kunstikallakuga jne) inimestest. Ühes grupis oli 4-5 erinevast rahvusest inimest.
Mina valisin 4. semestri, mille raames pidime projekteerima korterelamu. Kõik ained olid ühe projekti raames, nii et kõik õpitu leidis kohe ka rakendust ja pärast oli vaid selle ühe projekti kaitsmine, mitte palju erinevaid eksameid. Eksam kujutas endast, selle korterelamu-projekti esitamist suuliselt. Ja kuigi töö toimus gruppides ja töö oli jaotatud, siis eksamil pidid olema valmis kaitsma kogu projekti. Ligipääs koolile ja kooliarvutitele oli ööpäevaringne (kõigil õpilastel oli isiklik studentcard, mis siis avas uksed kooli ja klassi) ja enne eksamit sai seda võimalust ka kasutatud. Õppematerjali sai kätte kergelt, enamasti olid need internetis üleval, raamatukogust sai ka laenutada materjale. Probleemiks oli vahepeal, et polnud inglise keelseid materjale mõne töö jaoks. Seda peaks nad tõesti parandama. Ise pidime varuma õppevahendid (pabereid, pliiatseid, joonlaudu jne), mis olid päris kallid võrreldes Eesti hindadega. Kõik oli ikka veidi kallim kui Eestis. Aga saime stipendiumit nii Erasmuselt kui ka Eesti Kultuurkapitalilt, mis siis kattis kogu meie kulud.
Kooliprogramm oli küll veidi erinev meie omast ja kindlasti veel tehnilisem, aga see ei olnud väga raske ja alati kui probleem tekkis, oli võimalik abi küsida nii õpetajate kui oma kaasõpilaste käest.
Lisaks oli seal kõrgkoolis ka International Forum, mis siis koosnes enamasti üliõpilastest, nii rahvusvahelistest kui ka kohalikest. Nemad korraldasid väljasõite Kopenhaagenisse ja Legolandi ja ka pidusid. Nad proovisid ka algatada uut programmi - selle käigus õpetasid õpilased teistele õpilastele erinevaid keeli. Nt prantslased õpetasid teistele prantsuse keelt ja ise õppisid poola keelt. Üritus vajad veel organiseerimist ja see oli lõbus ja kasulik meelelahutus õhtuteks.
Olen väga õnnelik, et tegin otsuse õppida välismaal, aga õpetajad siin koolis võiksid seda ka hinnata ja meile rohkem vastu tulla. Siiski, sain väga palju uusi tuttavaid üle maailma ja see on kõige suurem kasu sellest programmist. Lisaks ka kogemust, mille sain õppides koos nii erinevate inimestega. |
|
