 |
Oma eelmise semestri (25.08.2005 – 24.01.2006) veetsin ma Taani kuningriigis Fyn`i saarel asuvas ligi 200 000 elanikuga linnas Odense, mis ühtlasi on kirjaniku H. C. Anderseni sünnikodu. Seal oldud 5 kuu vältel leidus nii mõndagi, mida kõrva taha panna ja just sellest püüangi nüüd võimalikult lühidalt ja kokkuvõtlikult jutustada.
Odense, väikelinn, kus võid igal sammul leida skulptuure Anderseni muinasjuttude tegelastest, mis on täis imekauneid parke, kuhu võib lihtsalt maha istuda ja nautida hygge`t (taani k. hubane, meeldiv, lõõgastav), võidab kindlasti kõigi sealviibijate südamed. Linn koosneb umbes 75% eramajadest, mis jätab mulje kui viibiksid külas. Odense on tuntud ka oma jalgrattateede poolest, mis laiuvad üle kogu linna ning hommikuti võib näha koguni ratturite kolonne kooli või tööle suundumas. Jalgratas on ka esimene asi, mille endale sealt hankima pead, kuna ilma selleta ei ole seal tõesti midagi teha! Mõnedest poodidest on võimalik osta ka kasutatud jalgratta (mina soetasin selle endale üksnes 200DK ehk veidi enam kui 400 EEK eest).
Odenses, nagu ka mujal Taanis, leidub üsna palju immigrante üle kogu maailma eelkõige riigi kõrge elatustaseme tõttu. Tänavail on võimalik näha naisterahvaid, kellel üksnes silmad rätiku alt välja paistavad, samuti leidub seal mustanahalisi ja ehk veidi vähem hiinlasi, kellesse suhtutakse aga lugupidavalt kuid samas on nad mingil määral siiski ühiskonnast eemale tõugatud, töötades odavamatel töökohtadel ja kuuludes vaesema ühiskonnakihi sekka.
Taanlased – kui Põhjamaade rahvas, on enamasti heledapäised, veidi kinnised ja suurepärased inglise keele valdajad. 86% kogu rahvusest räägib vabalt inglise keelt, isegi koristaja tänavalt ja kogugi kerjus, on võimeline imeliselt inglise keeles suhtlema. Kui asi puudutab makse, siis need on Taanis ühed kõrgeimad kogu maailmas, küündides 40-60%, sõltuvalt töökohast. Töötades ka ise, kaks nädalat postiljonina, pidin loobuma 38% oma sissetulekust maksude näol. Töö leidmine Taanis ei ole just lihtne, kuna enamus töökohad eeldavad kohaliku keele valdamist. Samuti on tööle minnes vajalik CPR (kollane kaart ehk n.ö. haigekassakaart) ja tööluba (üliõpilaste puhul max 15h/nädalas). Kirjakandjaks tööle saamine ei ole aga mingi probleem, kui sul see kollane kaart ja tööluba olemas on. Töötasu on meie mõistes üsna kõrge – 200kr/h, kuid miinuseks on varajane tööaeg ( 05.00-... sõltuvalt sinu tööringi suurusest ja sinu enda kiirusest) ja samuti see, et päeva kohta makstakse vaid 1 tunni eest, mis eeldab, et peaksid olema suuteline oma tööringi selle ajaga läbima (minul võttis see 1,5 tundi).
Elamine ja hinnatase Taanis on Euroopa üks kõrgemaid. Toiduained on Eestiga võrreldes keskmiselt 2 korda kallimad, sõltuvalt toiduaine valdkonnast. Samas on aga võimalik osta 0.33 l õlu 3 EEK eest! Rääkides alkoholist, siis enamus taanlasi on õlu lembelised (ka nõrgema sugupoole esindajad!), mistõttu sealsete kangemate alkoholide letid on ka üsna kesised. Üürihinnad on siinsetega võrreldes aga märksa kõrgemad. Mina pidin oma ühikatoa (kus oli kõigil eraldi tuba 11m2, kraanikauss, peegli- ja riidekapp, laud, voodi ning riiul) välja käima veidi üle 4000 EEK/kuus. Kööki jagasin 7- ning kahte duðiruumi ja 3 WC-d 13 inimesega. Ühikas oli 5-kordne, kus oli ka TV-room piljardilaua ja kickersiga ning keldris paiknes ühikabaar. Oluline on ka see, et ühikatuba üürides, peab algselt välja käima ka deposiidi ehk tagatisraha, mis minu ühika puhul oli üsna suur – 9500 EEK. Hiljem on võimalik see aga enam-vähem kõik tagasi saada, kuid eelkõige tuleb hoiduda seinte määrimisest ja sinna külge millegi kleepimisest ning ruumis suitsetamisest, sest iga seina värvimine maksab 500 EEK! Selle tagatisraha tõttu oligi eluliselt oluline just see Odense linna poolt saadud 10000 EEK, ilma milleta oleks elu veidi hapuks läinud.
Rääkides rahaga toimetulekust, siis Erasmuselt saadud 25000 + Odense linnalt saadud 10000 EEK-ga (see anti Euroopa vaesemate riikide üliõpilastele) on võimalik selle 5-kuuga täiesti hakkama saada. Toidu peale kulus keskmiselt kuus 1000 EEK, kuid on võimalik ka veidi odavamalt hakkama saada.
Sealsed harrastused:
On võimalik osaleda koolibändis. Tasuta saab käia ujumas (50 m. bassein + hüppetornid) Lõuna-Taani Ülikoolis, mis asub Odense Teknikumist, kus õppisin, 1km kaugusel. Samuti on võimalik käia jalg- ja võrkpalli mängimas ning ka jõusaalis, kuid seda väikese tasu eest (pallimängud 1000EEK/semester, jõusaal 500EEK/semester).
Kuna sügissemestril õppis Odense Teknikumis 220 välistudengit 20-st erinevast Euroopa riigist, siis toimus loomulikult ka palju erinevaid pidusid! Nädalavahetus algas põhimõtteliselt neljapäeval „Australian Baariga”, mis on sealse linna kõige populaarsem paik pidutsemiseks. Ligi pool baari külastajatest olid vahetusõpilased, mistõttu sai sealt äärmiselt palju uusi tutvusi. Reedel ja laupäeval toimusid enamasti erapeod, mis korraldati erinevates ühikates. Kogu linna peale on koolil 5 ühikat, mis on üksteisest küll mõne kilomeetri kaugusel aga selleks olid meil jalgrattad, et neid vahemaid läbida!
Erinevused kooli õppesüsteemis võrreldes Tallinna Tehnikakõrgkooliga:
Kogu õpe oli rajatud grupitööle ja suhtlusele. Samuti olid kõik semestri vältel õpitud ained seotud semestril teostatud projektiga, kuhu kuulus 4-5 liiget erinevatest riikidest. Oluliseks peeti esinemisoskust, mistõttu tuli teha palju ettekandeid (enamasti Powerpointi kasutades). Õppetöö toimus loomulikult inglise keeles, mis alguses paar nädalat küll harjumist vajas. Eksamid olid enamasti suulised. Mis tähendab, et õpilasel tuli 20 minuti jooksul tahvli ees kahe õpetaja ees teatud probleem või ülesanne lahendada. Minul oli 5-st eksamist 4 suulised. Kirjalikul eksamil võis kasutada ka materjale, mis minuarust oli väga inimlik ja normaalne, sest kõiki tobedaid pisivalemeid, nagu meil siin Eestis, ei ole tõesti mõtet pähe tuupida! Õpetajad ise on äärmiselt toredad ja sõbralikud. Õpetajaid kõnetatakse kas „sina-ga” või eesnimepidi.
Mida ma õppisin selle 5 kuu jooksul?
Õppisin tundma iseennast. Õppisin süüa tegema ja pesu pesema. Õppisin tundma erinevaid kultuure ja rahvuseid ning tohutult palju erinevaid inimesi ja karaktereid. Suvel plaanin minna Euroopa ringreisile, kohtumaks Taanis tutvutud sõpradega. Soovitan kõigil, kel vähegi võimalik, see võimalus ära kasutada ja vahetusõpilaseks minna. Näiteks Austrias, Saksamaal ja Hollandis on see täiesti normaalne et 75% õpilastest veedavad ühe semestri välismaal, samuti on levinud praktika tegemine välisriigis. Loodan, et ka Eesti jõuab ühel hetkel sinna maani, kus ka meie ülikoolid hakkavad rohkem vahetusüliõpilasi vastu võtma ning et ka meie üliõpilased suunduksid rohkem teistesse riikidesse, et eelkõige silmaringi avardada ja kogemusi korjata, mida siin kindlasti omada ei saa! |
|
