 |
Plussid:
• Põhjamaades on üldiselt kõrghariduse omandamine tasuta. Ka ei pidanud välisüliõpilasena tasuma õppemaksu. Kohalikel üliõpilastel oli semestritasu, mis Norras on küll suhteliselt sümboolne ja suuri väljaminekuid ei nõua. Kuskil 350 NOK semester, ligikaudu 600 EEK.
• Õppematerjal tasuta. Kõigil välisüliõpilastel oli võimalik piiramatus koguses printida, koopiad teha tasuta. Samuti oli tasuta interneti kasutamine, arvutite kasutamine ja raamatute laenutamine. Kusjuures raamatukogus on saadaval kõiki teoseid, nad siis tellisid sisse vajadusel.
• Ligipääs õppevahenditele. Lihtsaks tegi selle arvutite rohkus, lisaks sai õppejõudude käest vajadusel laenata Laptopi ja multimeediaprojektorit. Virtuaalne klassiruum tegi lihtsaks omavahel suhtlemise, materjalide kättesaadavuse, samuti oli igaühel oma meilikonto.
• Õppetöö korraldus. Väga palju toimub tavaõppes grupitööd. Minu õpe oli ainult grupitööle üles ehitatud, mis tegelikult on äärmiselt vajalik õppevorm. Isegi tulevikus tööle minnes tuleb väga kasuks, sest ka tööl tuleb arvestada kollektiivse töötamisega ja projektide läbiviimisega. Sellist individuaalset tööd esineb arhitektuuri valdkonnas vähe.
• Õppetöö rahvusvahelisel tasandeil. Väga paljudel erialadel väljatöötaud rahvusvahelised õppekavad, Saab isegi inglise keeles IT osakonnas magistri ära teha. Arendab kooli uutes suundades ja tutvustab erinevateke riikidele.
Miinused:
• Rahvusvahelisel tasandil õppetöö ja õppekavad vajavad kindlasti veel läbitöötamist ja edasi arendamist. Jääb vajaka just organisatoorse poole pealt. Ja ka inglise keeles õpetavate pedagoogide täiendamine ja ülekontrollimine.
• Tuleb kindlasti uurida, kas õpetatavad erialad ka programmi poolest kokku lähevad. Arhitektuuri valdkonnas pole Oslo Ülikoolil väga midagi pakkuda. Inseneri teaduskonnas pakutav tuleks kasuks pigem Eesti TTÜ ehituserialal õppivatele tudengitele.
• Elukallidus Norras. Kuigi õpingud on tasuta, siis eesti üliõpilastele on Norras õppimine siiski äärmiselt kallis lõbu. Kui just kohapeal tööl ei käi, mis nõuab siiski keeleoskust.
Elu-olu riigis:
Norra on äärmiselt kaunis maa. Oslo on pealinnaks ja ühtlasi ka hinnatasemelt linnadest kõige kallim. Mis esimesena ära ehmatabki ongi täiesti võrreldamatud hinnas ja elukallidus. Kuigi on võimalik hakkama saada, peab siiski arvestama meie mõistes täiesti utoopiliste väljaminekutega. Ühiselamu üür kuus oli 6600 EEK.
Muidu on inimesed eluga üldiselt rahul, kuigi jaa, isegi kohalikud väidavad, et kallis on. Aga teisalt kaaluvad ka kõrged palganumbrid hinnad üles. Töötades poolekohaga ettekandja või müüjana mõnes Oslo poes, on tunnipalgaks 300 NOK, mis teeb meie mõistes 600 EEKi tunnipalk. Tundus mullegi uskumatu. Väga palju või Norras kohata noori Rootsi tüdrukuid, kes on piiri äärest ettekandjatena tööle sõitnud. Norrakad ise, käivad vastupidi Rootsi piiri äärde toidu- ja esmatarbekauplustesse.
Oslos elab palju tudengeid ja noori peresid. Võrreldav pigem meie Tartuga, kus on palju rohelust, vaikust ja rahu. Autosid liigub linnas vähe. Ühistransport ja jalgrattad hõlmavad enamiku liiklusvahenditest. Skandinaavia suurest metropolist küll oslo puhul rääkida ei saa. Pigem on selleks Stockholm või Kopenhaagen. Öösel käin linnas melu, noored tulevad välja baaridesse ja kohvikutesse pidutsema. Mis-sest, et kallis.
Norra on üldiselt väga konservatiivne ja reglementeeritud. Seaduseid täidetakse ja korruptsioonist ning kuritegevusest ei saa eriti juttu teha. Tekkis kohe väga turvaline tunne elada. Mõningad seadused küll olid harjumatud ja üllatuslikud, Vabakaubandus seal ei õitse, püütakse hakkama saada kohaliku toorainega.
Inimesed:
Tundus, et inimesed on kuidagi rahulikumad ja arvestavad teineteisega rohkem. Sellist nahaalset suhtumist ja isekust eriti ei kohanud. Põhjamaa inimene on küll veelgi külmem, kui eestlane (Uskumatu eks!!!) ent kui teda tundma õppida, siis palju hoolivam. Naljalt võõraid omaks ei võeta ja tänava peal vastu tulles naeratab vähe. Sulasin sinna ühiskonda küll täielikult sisse, arvati pidevalt, et olengi norrakas. Nimigi ju Berit, mis seal tähendab meie mõistes Kadrit või Mari.
Raha:
Oma isiklikest kulutustest eriti rääkida ei tahaks, see on individuaalne. Hakkama sai, puudu ei tulnud, aga üle ka ei jäänud. Tänu toetustele on lihtsam, aga ka omafinantseering oli suur. Eelnevalt sai juba kirjeldatud elukallidust, seda peab lihtsalt omal käel kogema. Aga hea õppetund, kuidas ka vähesega toime tulla. Kohalikud ei tegele väga palju eraettevõtlusega, pigem käivad asjad siiski riigisektori kaudu.
Kokkuvõte:
Üldiselt jäin kogemusega rahule, kuigi leidus nii positiivseid kui ka negatiivseid elamusi. Läksin sinna ilma eriliste illusioonideta ja mõteteta, et OH! Nüüd olen välismaal, nagu kuskil muinasjutus. Eks igal pool on ikka probleeme ja inimene on harjunud teatud eluviisidega. |
|
