 |
Minu plaan välisriiki õppima minna tekkis juba peale esimest semestrit. Sai väljavalitud üks Taani kool kuid nemad nõudsid et oleks oma koolis õpitud vähemalt kaks aastat, seega minu plaanid lükkusid kolmanda õppeaasta peale. Minu välisõpingud algasid selle aasta kevadsemestril.
Taani koolist tuldi lahkelt rongile vastu ja juhatati mind ühiselamusse. Esimene pilt oli natuke üllatav kuna ühiselamu ei olnud välimuselt selline nagu ma alguses arvasin. Sealne ühikas kujutas endast ühekorruselisi majakesi mis moodustasid nagu väikese linnaku. Lisaks elamutele oli seal olemas pood, baar, saun, väike jõusaal ja pesupesemiseks pesuruum. Esimestel päevadel oli veidi harjumatu kuna keskkond oli täiesti teistsugune ja suhtlema pidid ka teises keeles. Õnneks oskavad praktiliselt kõik Taani inimesed inglise keelt ja seega sai suhtlemisega päris hästi hakkama.
Kuna igal semestril saabub sinna palju rahvusvahelisi õpilasi siis esimestel koolipäevadel tutvustati meile koolimaja ja kõiki teisi vajalikke asutusi. Kaasa anti mapp kus olid kirjas kõik vajaminevate toimingute juhised ja aadressid, ka linna kaart ja busside sõidugraafik. Kool tundus kohe meeldiv ja sõbralik ning juba esimestel päevadel sain omale mitmeid huvitavaid sõpru eri riikidest.
Kuna busside sõidugraafik ja piletihind on seal suhteliselt kallis (30 EEK tunni pilet) siis liigeldakse seal põhiliselt jalgratastega. Minulgi õnnestus saada omale jalgratas mida on suhteliselt kerge sealt hankida. Jalgrattaga sõiduks on seal olemas kõik mugavused nagu jalgratta teed, spetsiaalsed valgusfoorid ja üleüldse rattaga liiklemine on seal ohutum kui Eestis.
Üks suur erinevus Eesti ja Taani koolide vahel on õpilaste ja õppejõudude omavaheline suhtumine. Inimesed Taanis on täiesti võrdsed ja mingisugust üleolekut või erinevaid seisuseid seal ei ole. Õppejõud suhtuvad õpilastesse nagu oma kolleegidesse või sõpradesse. On tavaline, et istud sööklas koos õppejõuga ja ajad niisama juttu. Samasugune suhtumine on ka loengutes kus õpetajale vahele segamine ja oma arvamuse ütlemine on väga normaalne ja isegi oluline kuna see võib viia aineliselt väga huvitavate diskussioonideni mis selgitab ainet veelgi. Õppejõud on valmis igal vabal võimalusel selgitama midagi või saadavad meilile mõne vajaliku informatsiooni. Kohvitassiga loengusse tulemine on tavaline, ka õppejõud tulevad oma kohvitermosega. Meie koolis on tunda olnud vastupidist suhtumist kus õppejõudu peab kuulama ega vahele segama ja isegi veepudelit ei tohi laual olla. Igapäevased loengud kujutasid seal esmalt loengut ja diskuteerimist ning hiljem grupitööd või ülesannete lahendamist.
Esimestel nädalatel saime koolist ka oma õpilaskaardid millega oli kooli ja arvutiklassidesse sissepääs ööpäevaringne. Arvutitesse sissepääsuks oli igal inimesel oma parool ning igaühel oli avatud printimise konto. Koopiate tegemiseks oli vaja osta täiendavat koopiakaarti. Üleüldiselt kõik toimingud kooliga seoses olid väga kergesti tehtavad ja arusaadavad kõigile kui aga tekkis mõni probleem siis leidus mitmeid aitajaid.
Rahalise poole pealt oli Taanis elamine muidugi palju kallim kui Eestis. Ühika toa eest maksin umbes 4000 eesti krooni kuus kuid seal oli ka mitmeid eeliseid. Näiteks ühel korral suutsin toimida nii et toa uks oli lukus ja võti seespool siis telliti ühelt firmalt minu toa ukse avamine mis minule ei läinud mitte midagi maksma kuna selline teenus pidi juba üüri hinna sees olema. Elamise kulutused on Taanis kuskil paar korda kallimad kui Eestis ja eks sellega tuli alguses harjuda. Erasmus programmi toetusest jagus minul edasi-tagasi sõiduks ja üüri maksmiseks, lisaks võtsin õppelaenu ja töötasin Taanis kooli kõrvalt.
Mina jäin oma välisõpingutega väga rahule sest selliseid kogemusi poleks kohe kindlasti saanud ma Eestis olles. Soovitan kõigile õpilastele välismaal õppimist kasvõi ühe semestri ulatuses kuna sellist kogemust nii keeleliselt kui ka erineva keskkonna tunnetamist ei ole võimalik mujalt saada. Noorus just selleks on, et otsida seiklusi ja rohkelt uusi ja huvitavaid sõpru.
 |
|
