 |
Vahetusüliõpilaseks minemise soov tekkis teiste kaasõpilaste ja sõpradega suheldes. Otsustasin, et tahan ka seda kogemust. Tõuke andis ka soovitavate õppeainete puudumine meie kõrgkoolis, mida välismaal oli võimalus juurde õppida. Mõtlesin, et kui võimalik, siis tuleb ikka kõik variandid ära kasutada.
Välisõpingute sihtkohaks valisin Halsingi Ametikõrgkooli. Seda eelkõige just keele ja õpetatavate ainete pärast. Mõnevõrra sai otsustavaks ka välisülikooli lähedus Eestist.
Pärast esialgseid segadusi olin jaanuari lõpus uues keskkonnas. Üldiselt võiks algust pidada kõige keerulisemaks, sest tuli leida ained, millest osa võtta ning seda elurütmi, milles järgnevad kuud sõuda. Õppejõud antud koolis olid õnneks väga meeldivad ja igati vastutulelikud. Nii ei olnud kohanemisega koolis sellel tasapinnal absoluutselt probleeme. Viimast ei saa aga ütelda õppeainete kohta. Siinkohal soovitaksingi kõigil, kes soovivad vahetusüliõpilaseks minna, teha varemalt väga selgeks, mida otsitakse ja milliseid võimalusi välisülikool pakub. Minu puhul antud semestril õpetatavad ained ei sobinud, seepärast otsustasin osa võtta Virtual Product Disain ehk VPD kursusest. Lisaks võtsin juurde aineid autotehnikute õppekavast. Meeldivaks asjaoluks koolitöös oli see, et Helsingis on tunduvalt rohkem jooksvaid projekte, kui kodukõrgkoolis. Olen nimelt arvamusel, et projektide kaudu on võimalik seda piskut väärtuslikku reaalset kogemust, mitte ainult tühipaljast teooriat omandada. Näiteks õnnestus mul osa võtta Nokia testirajal korraldatud praktikumide nädalast. Seal õpetata erinevaid teste ja katseid rehvide pidamise, juhtimisabiliste 8esp jne) müra ja kütuse kulu kohta. Samuti aitasid väliskõrgkoolis õppimist värvikamaks muuta erinevad ekskursioonid tehastesse ning konverentsidest osavõtt. Näiteks konverents triboloogia teema, väljasõidud reduktoreid valmistavasse tehasesse ja metalli valamisega tegelevasse ettevõttesse.
Elamistingimuste ja ühistranspordi koha pealt mul etteheiteid ei ole. Ühistransporti näiteks ei saa Eestiga võrreldagi. Erinevalt Tallinnast on seal võimalik asju ajada ka autota, sest ühistransport liigub maksimaalselt iga 10 min tagant ning süsteem on üles ehitatud nii, et toimib kui üks tervik.
Raha sai põhimõtteliselt kohe otsa juba õpingute poole peal. Välja jäid söök, väljasõidud, Eesti reisid ja muu tegevus. Samas lisakulutusi õppematerjalile jne ei olnud. Ühiselamuga võis vägagi rahule jääda, oma tuba, köök nelja ja duðiruum kahe peale. Seega elamistingimused olid vägagi korralikud.
Üheks väärtuslikumaks kogemuseks oli teiste rahvustega suhtlemine. Mitte just naljalt ei satu iga päev koos tegutsema türklaste, horvaatlaste, venelaste, portugallaste ja hispaanlastega. Kohalike Soome noortega suhtlemine oli seevastu aga peaaegu võimatu, kuna nendega koos õppimist ja tegutsemist ei olnud.
Kokkuvõtteks võin öelda, et sain soovitud kogemuse, kuigi kõik ei sujunud kaugeltki nii hästi kui oleksin oodanud ja tahtnud. Sain osa võtta soovitud ainetest, samas jäi praktilist kogemust ja autotehnilisi aineid siiski väheks.
Välismaal õppida on huvitav, aga Eestis siiski kõige parem. Näiteks ei osanud ma varem hinnatagi kui hea on emakeeles teistele midagi selgeks teha ja ise õppida. Soovitan sama kogemust kindlasti ka teistele, kel soov uute asjade proovimise järele hinges kripeldamas. Kõigest hoolimata arvan siiski, et sain vastused, mida otsima läksin ning et välismaal veedetud kevadsemester oli igati kasulik minu edasises töös ja õppimises.
 |
|
