 |
Õppisin Helsinki Polytechnicus 2006 a. kevadsemestril. Ideest kuni teostuseni, et võiks minna välismaale õppima kulus mul vähem kui kuu. Minu suhteliselt rutakas lahkumine kodumaalt tekitas kõheda tunde, et unustasin midagi olulist koju või hoopiski tegemata. Laevaga üle lahe sõites tekkisid aga hoopiski suuremad hirmud, et mis siis juhtub kui keegi ei ole mulle sadamasse vastu tulnud, sest eelnevalt kodus kaardilt vaadatuna asus mu tulevane elukoht kesklinnast umbes 12 km kaugusel, mis tundmata Helsingi linna lähemalt tundus tohutu vahemaana, et oma kottidega sinna teed leidma hakata. Õnneks laabus minu saabumine uude kohta ilma viperusteta. Seal on tavaks saanud, et kool saadab mõne usina tudengi sulle vastu ja koos temaga tuleb kaasa ka prii taksosõit tulevasse elukohta. Sellest samast inimesest saab korraga ka kontaktisik erinevate probleemide lahendamiseks. Ja alguses tundub neid olevat palju. On vaja sõlmida leping majutust pakkuva organisatsiooniga; külastada Erasmus programmi esindajat, kellelt saab veel pabereid ning kaarti, mis võimaldab süüa tudengitele mõeldud söögikohtades tudengi hinnaga; hankida kodakondsusametist vastav paber, et sa elad ajutiselt soome vabariigis ning selle paberiga seejärel minna ühistranspordi kaarti endale muretsema ( Kuu pilet oli 41€; kusjuures selle elukohta tõendava paberiga saab teha ka Viking Line kliendikaarti mis võimaldab kõige soodsamalt kodumaal käimist ). Aga üheks olulisemaks asjaks on siiski oma koolimaja leidmine ning seal tulevase tunniplaani koostamine. Minu suurimaks abistajaks kõiges kooliga seotud asjades oli Eric Pollock. Tema oli ka õppejõud enamikel ainetel, mida ma õppisin seal oldud aja jooksul. Minul õnnestus seal sujuvalt liituda magistri õppeprogrammiga, kus õpe toimus inglise keeles. Lisaks õppisin veel soome keelt ning käsin vabakuulajana ka ühel soomekeelsel loengul, kus iga loeng muutus arusaadavamaks tänu minu keeleoskuse paranemisele ( Minu soome keele oskus enne sinna õppima sõitmist praktiliselt puudus). Loengud toimusid enamasti õhtuti. Tavaline koolipäev algas umbes 16.00 ja kestis kuni 22.00, vahel lõppes isegi hiljem. Kord nädalas oli väljasõit kusagile huvitavaid maju vaatama või niisama loodusesse. Helsingi vaatamisväärsustega tutvumine jäeti igaühele iseseisvaks tööks. Õppimine polnud ka eriti keeruline, kuigi lugema pidi palju. Iga aine lõpetas eksam, mis oli kas avatud või kinnise raamatuga , vastavalt sellele kuidas enamus otsustas.
Minu uus kodu asus 15 minuti kaugusel kesklinnast kui sõita metrooga ning 30 min kaugusel kui kasutada bussi. Metroopeatus ning ka bussipeatused asusid 2 min jalutuskäigu kaugusel. Kiitma peab head ühendust kesklinnaga. Iga 10 min järel oli metroo ja 30 min järel buss. Probleeme polnud ka öise transpordiga, mis oli küll lisatasu eest kuid oli siiski olemas. Taksoga sõit kesklinnast kuni kohani kus elasin oleks maksma läinud orienteeruvalt 30 € samas kui öö bussiga nt oli hind 3.30€. Osadel mu uutel koolikaaslastel nii vedanud ei olnud, osad kohad, kus HOAS tudengid majutab asuvad väljaspool ühistranspordi võrke ning nõuavad pikki jalutuskäike ka igapäevaseid toiminguid tehes. Elamistingimused olid nagu hotellis ( 1 kuu üür oli ka vastav muidugi- 311€), kui võrrelda seda meie kooli ühiselamuga Nõmme teel. Mul oli isiklik tuba, mille suurus oli 13 ruutmeetrit, 3 toalises korteris. Ühiselamud on seal kortermajad, kus tavaliselt on 2 ja 3 toalised korterid, milles lisaks tubadele on köök duððiruum ning wc. Olenevalt maja plaanist võis olla 4 korteri peale ka ühisruum. Minu maja asus Meri-Rastilas. Kus HOAS (sealne tudengite majutusega tegelev organisatsioon) omas umbes 10 või rohkem elamut. Minu elukoht oli 5 majalises kompleksis, kus kõikidele sealsetele tudengitele oli 2 pesumaja ja 2 sauna. Enamus sealsetest tudengitest pärinesid Hispaaniast, Portugalist, Itaaliast või Prantsusmaalt. Kõik olid väga seltsivad ja sõbralikud ning sageli korraldasime ühiseid õhtusööke. Noored, kellega ma seal läbi käisin esindasid kõikvõimalikke rahvusi ja ka usundeid, pärinedes siiski peamiselt Euroopast aga ka Aasiast ning Aafrikast. Võimalus oli tundma õppida väga mitmeid erinevaid kultuure ning maitsta rahvustoite ja õppida lihtsamaid väljendeid uute sõprade emakeeles.
Tutvusin Helsinki vaatamisväärtustega korduvalt, ning mulle meeldis kõige enam Seurasaari, kus sai oravaid ja linde toita, aga mis muidu on populaarne muuseumisaar, kus sinna kogutud hooned kajastavad Soome maakohtade ehitustraditsioone 18. kuni 20. sajandini.
Vaba aja veetmise võimalusi oli palju. Kuna elasin mere ääres ja mets oli ka ligi siis sai sageli jalutamas ning jooksmas käia. Metrooga 3 min sõidu kaugusel asus ujula, kus vähem kui 3 € eest võis veeta kasvõi terve päeva nautides erinevaid basseine, saunu ja ka mullivanni. Üheks meeldivaimaks vaba aja veetmise viisiks oli tantsimine. Selleks oli erinevaid võimalusi. Kuna minu uued soojamaa sõbrad armastasid kangesti salsat siis alguses õpetasid nad neid kes seda veel ei osanud ning hiljem sa oskusi lihvida ühes Helsingi ööklubis kus selleks sobivat muusikat lasti (Eatz). Sissepääs erinevatesse kohtadesse on erineva hinnaga 0-10 € sõltuvalt nädala päevast ja kohast. Sageli tuleb maksta ainult riidehoiu eest, kusjuures ka baarides ja pubides. Ja tähelepanu tuleb pöörata ka erinevate kohtade vanusepiirangutele, ning isikut tõendav dokument võiks sekelduste vältimiseks alati kaasas olla kui kodust lahkud. Soovitan teha ka pangakaarti mõnes kohalikus pangas, kuna nii tuleb üüri maksmine ning sularaha väljavõtmine tunduvalt odavam kui kodumaise panga kaarti kasutades. Probleeme võib valmistada Visa Electron kaartiga maksmine, kuna mõned kohad lihtsalt ei aktsepteeri neid kaarte kui maksevahendeid.
Mõistlik on võtta ka kohalik kõnekaart oma telefoni, et uute tuttavatega suhelda (kusjuures seal on tehtud katse kus osteti 100 uut mobiiltelefoni ning ‚unustati’ need mitmetesse erinevatesse kohtadesse; poole päeva möödudes oli 80 neist veel alles !!!), muidugi võib selleks kasutada ka internetti mis igas toas on saadaval kui sul arvuti on (mõned koolid pakuvad ka võimalust oma tudengitel arvutit rentida).
Üldiselt jäin ma väga rahule enamasti kõigega mis mind seal ees ootas. See oli väga huvitav ning mitmekülgne kogemus, kindlasti osutub kasulikuks tulevikus tööd otsides või lihtsalt edaspidises elus kuna õpetab ka suhtlemist erinevatest kultuuridest pärit inimestega kelle usk või mõni muu kultuuriline iseärasus muudab natuke teistsuguseks kui enamus. Julge pealehakkamine on pool võitu! |
|
