Kuidas jalgratturina ohutult liigelda? 10.5.2017

Rattasõiduhooaeg on täistuurid üles võtnud ja üha enam inimesi valib jalgratta tänuväärse trennivahendina oma graafikusse. Liikluses peavad olema tähelepanelikumad nii autojuhid kui ka ratturid, sest ka viimased peavad olema teadlikud ohtudest, mis jalgrattaga liigeldes kaasnevad, räägib Tallinna Tehnikakõrgkooli liiklusohutuse lektor Sven Kreek.

Ka jalgratturid on osa liiklusest

„Esmane ja peamine, mida jalgratturid peaksid teadvustama, on see, et nemad on liikluses alati vähemkaitstud osapool ehk õnnetuse korral on nende viga saamise tõenäosus sisuliselt 100 protsenti“, toonitab Sven Kreek. „Teine oluline asi, mis tuleb endale selgeks teha on liiklusseadus – selle järgi on jalgrattur samasugune sõiduk nagu auto või buss ning talle kehtivad samuti liikluseeskirjad -  foorituled, liiklemise kord ühesuunalisel teel või reeglid seoses ristmikega, sh ka lihtne parema käe reegel. Samuti, kui me räägime sellisest kategooriliselt keelatud tegevusest nagu vastassuunas sõitmisest.“ Sven Kreek rõhutab, et need on elementaarsed ühiskondlikud kokkulepped, kuid tänavapildis näeb siiski liiga palju seda, et jalgratturid rikuvad liikluseeskirju, hoolimata sellest, et nemad on ju liikluses nn nõrgem pool. „Mitte väga ammu nägin mitmel hommikul järjest, kuidas keskealine härrasmees moodsa jalgrattaga sõidab vastassuunavööndis laps selja taga toolil peal. Tuleb mõista, et autojuhid, eriti veel hämaras, ei pruugi arvestada, et selline käitumine aset leiab ning nii on õnnetused kerged tulema“.

Arvestada tuleb ohtlike kohtadega

„Jalgratturile on ühed ohtlikumad kohad ristmikud, mis piirnevad aedade, plankude või hoonetega“, toob Kreek välja. „Nii autojuhi kui ka jalgratturi seisukohast on selles olukorras kõige keerulisem see, et ristmikul „nurga taga“ olevat teist liiklejat nad ei näe“. Kreek paneb südamele, et ristmikele lähenedes peaksid mõlemad hoogu maha võtma ja pigem eos arvestama, et keegi  võib ootamatult ristmikule siseneda.

„Teine väga ohtlik paik on tüüpiline liiklusplaneering, kus kõnnitee muutub otse ülekäigurajaks. Sealt on võimalik kõnniteel jalgrattaga sõites otse üle sõidutee sõita. Tegelikult on probleemsed kõik reguleerimata ülekäigurajad, sest need nõuavad mõlemapoolset olukorra teadvustamist ja teineteise märkamist. Tihti võib autojuhina kohata olukorda, kus rattur vuhiseb kõnniteelt otse ülekäigurajale. See on väga ohtlik! Tahaksin siinjuures meelde tuletada, et jalgratturile peab autojuht teed andma ainult siis, kui juht sooritab pööret. Sellisel juhul ei ole vahet, kas üle teeb läheb jalakäija või rattur. Otsesuunas liikuva sõiduki ees jalgratturil eesõigust teed ületada ei ole. Autojuht võib (aga ei pea) teed anda, aga selleks peavad osapooled enne üheselt mõistetavalt omavahel kommunikeeruma. Jalgrattur peab sel juhul tegema peatuse enne, kui sõidab ülekäigurajale, et anda autojuhile aega olukorda märgata ja teadvustada“, ütleb Sven Kreek. „Kui omavahelist silmsidet ja selle põhjal nö kokkulepet ei saavutata, siis jalgrattaga sõiduteed ületama asuda ei tohi. Küll on autojuhtide poolne viisakus alati teretulnud“, selgitab Sven Kreek.

Lektor toonitab, et üksteise märkamine ja ka teineteisele üksteise nägemisest märku andmine, ehk suhtlemine, näitab kvaliteetset liikluskultuuri ning pole ühtegi põhjust, miks me kõik ei võiks seda praktiseerida.

Kõnniteel liigeldes peab arvestama keskmise liikluskiirusega

Alates 2011. aasta juulist kehtiv liiklusseadus sätestab, et jalgrattur võib liigelda ka kõnniteel, milleks on mitmeid mõjuvaid põhjusi, nagu suur liikluskoormus autoteel, auklikud tänavad või kasvõi lombid.

„Esimene asi, millega aga kõnniteel sõites peab arvestama on jalakäijad ja nende keskmine kiirus. Nii nagu autojuhid ei suuda reageerida liiga suure kiiruse tõttu võrreldes jalgratturiga, siis täpselt sama efekt on ka jalakäijate puhul, kuid seetõttu, et nende liiklemise tempo on palju kordi aeglasem kui jalgratturi oma. Seega ei saa 5 km/h liikuvate inimeste vahel kihutada oma täiskiirusega 30 – 40 km/h.

Jalgrattur peab kuulma, mis ümberringi toimub

Sven Kreek lausub, et kõrvaklappide kasutamine liikluses on murettekitav nähtus. „Sellist eraldumist ei saa endale liikluses lubada. Peab ka kõrvad lahti hoidma,  sest keegi võib ju anda signaali ohu korral vms, mida rattur klappidega ei pruugi kuulda, pannes nõnda ohtu nii teised kui ka iseenda.“ Kreek toonitab, et liiklus ei ole koht, kus üks meeltest lihtsalt enda heaolu silmas pidades välja lülitada.

Jalgratturid peavad olema nähtavad

„See on nii äraleierdatud sõnum, aga seda peaks kordama veel ja veel. Jalgrattur on liikluses niigi väike ning ta peab olema autojuhile nähtav! Nii helkurid kui ka esi- ja tagatuled on kohustuslikud ja mitte ainult – nad on vajalikud jalgratturi enda turvalisuse huvides.“ Kreek rõhutab, et jalgratas, millel pole ühtegi tuld küljes, eriti hämaruses, on nähtav autojuhile alles loetud meetrite kauguselt ning autojuht lihtsalt ei ole võimeline selle distantsi pealt olukorrale reageerima.

Kreek soovitab ka ohutusvesti kanda, sest see, moekas või mitte, muudab ratturi oluliselt paremini liikluses nähtavaks.

Autojuhid peavad sõitma ratturitest mööda võimalikult kaugel

„Autojuhid peavad arvestama, et jalgrattad on mõnevõrra ebastabiilsemad kui autod. Seega tuul, möödasõitvate autode kiirus, lombid teel, vihm, halb nähtavus jne kõik mõjutavad ratturi sõitu. Seetõttu, ootamatuste vältimiseks on vajalik anda ratturile võimalikult palju liikumisruumi ning temast ka piisavalt kaugelt mööda sõita“, paneb Sven Kreek autojuhtidele südamele.

Laste puhul peab arvestama nende individuaalset küpsust ja liikluspiirkonda

Kreegi sõnul on universaalset vanust, millest alates last jalgratturina liiklusesse lubada, võimatu öelda. „Seadus lubab last ratturina liiklusesse juba kümne aasta vanuselt, kuid siinkohal peavad lapsevanemad teadvustama, et on oluline lapsele selgeks teha, kus ta täpselt võib sõita ja millised reeglid on olulised selleks, et liikluses toime tulla. Selge on see, et suure liikluskoormusega ristmikud nagu näiteks Kristiine, ei ole kümne aastasele lapsele liiklemiseks sobilikud kohad.“

„Ka lapse individuaalne küpsus, liikluse tundmine ning sõiduvahendi käsitlemisoskus mängivad väga olulist rolli, mille järgi lapse valmisolekut liiklemiseks hinnata“, lausub Sven Kreek.

Lektor soovitab last linnaliiklusega harjumiseks õpetada nõnda, et üks täiskasvanu sõidab ees ja teine tema taga. „Nii õpib laps ise praktiliselt, mis on õige ning hiljem saab juba konkreetseid ristmikke ja marsruute teoreetiliselt, mälupilte kasutades, uuesti üle seletada“, soovitab Sven Kreek. „Laps peab aga ise tajuma, mis tunne on olla autode vahel ning kellele, mis olukorras peab andma teed. Samuti ei ole kunagi liiga palju üle korrata seda, et kui last õpetada, siis peab ka ise korrektselt käituma, et ta teaks, kuidas õigesti teha, sest valesti õpitu võib liiga karmid tagajärjed tuua.“

Sven Kreek toonitab, et kindlasti peaksid aga lapsevanemad ise üle kontrollima, milline on lapse liiklemisoskus, teadmised liiklusest ja ratta käsitlemine, mitte lootma jääma sellele, kuidas on last sel teemal koolis õpetatud, sest see ei pruugi olla piisav.

Kiivrist rääkides selgitab Sven Kreek üle, et kuigi kiiver ei hoia ära õnnetust, siis teatud olukordades see siiski leevendab tagajärgi ning kergemate kukkumiste puhul võib palju päästa. „Kuigi kiiver on kohustuslik kuni 16. eluaastani, siis lastele eeskujuks olles peaks ka ise kiivrist lugu pidama“, soovitab Sven Kreek ratturitele kiivrit kanda vanusest välja tegemata.

Tempokas ei ole cool

„Oluline teema on liiklemine kergliiklusteedel. Kui need on olemas, siis võiks valida siiski selle võimaluse maantee asemel, kus liiguvad oluliselt kiiremad sõidukid, kes ei pruugi jalgratturit õigel ajal märgata. Ohtlikud olukorrad tekivad ka veoautode puhul, kus mööda sõitev sõiduk tekitab tuulekeeriseid, mis on ratturile ohtlik. Põhjuseks, miks osa rattureid vaatamata kergliiklustee olemasolule siiski sõiduteel sõidavad tuuakse trenni tegemine, kuna sellega välditakse lapsevankreid, lapsi ja aeglasemaid rattureid ning jalutajaid, kes kergliiklusteed kasutavad. Sellega võib ju nõustuda, aga samas tuleb endale sel juhul teadvustada ka riske, mis sellega endale võetakse. Tegelikult peaks siiski lähtuma põhimõttest, et ei ole oluline, et peab liikuma tingimata ülikiiresti, olulisem on, et liikuda võiks turvaliselt“, kõneleb Sven Kreek.

„Kui me saaks lahti hoiakust, et me peame igale poole jõudma kahe sekundiga ning et tempokas elustiil on õudselt cool, siis oleks meie liiklus kordades turvalisem. Kõigil on ju kiire, kuid kuni me kiiruse seame peamiseks eesmärgiks, senikaua me oma tänavatel ja maanteedel turvalisust ei saavuta. Selle metsiku tempo oleme me endale ise külge kruvinud ning kuni see on normiks, on tänavatel ohus kõik liiklejad, jalgratastega liiklejad sealhulgas. Meil peab jääma liikluses aega mõelda nii enda kui ka teiste peale.“

 

 

 


Kommenteeri

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

*