Vestlusring veganluse teemal 25.1.2017

Eelmise aasta lõpus tõstatas leiutaja, materjaliteadlane ja ettevõtja Marek Strandberg oma Facebooki kontol loomse toidu masstootmise teema. Strandberg teatas, et on alustanud taimetoitlusel põhineva eluviisiga, et aidata kaasa Maa ökosüsteemile mõjuvate kahjude vähendamisele. Strandbergi hinnangul oleks globaalne taimetoitlus üks lahendustest, kuid samas väljakutse nii majandusele kui ka innovatsioonile.

Kutsusime vestlusringi TTK keskkonnatehnoloogia õppetooli juhataja Siret Talve ja keemiaprofessor Viiu Sillaste ning uurisime neilt, kas taimetoitlus oleks üks viis mõjutamaks toidu masstootmisega kaasnevaid globaalseid keskkonnaprobleeme.

Viiu Sillaste sõnul on inimene siiski kujunenud evolutsiooni käigus kõigesööjaks, kes peab saama kõiki vajalikke aminohappeid. „Organism suudab sünteesida teatud osa neist ka ise, pannes erinevatest toitainetest pärit osadest kokku aminohappe, mis valkude moodustamiseks vaja on. Aga kaheksat asendamatut aminohapet organism ei suuda sünteesida ja need tuleb saada loomsetest toiduainetest“.

Sillaste jätkab, et üks seisukoht on loodusteadustes see, et revolutsiooniga evolutsiooni vastu ei saa. „Evolutsioon on kestnud sadu tuhandeid aastaid. Kõik äärmuslikud seisukohad, mis väidavad, et taimetoitlasteks hakates me parandame planeedi olukorda, ei vasta siiski tõele. Inimesed vajavad neid 20 erinevat aminohapet eelkõige selle jaoks, et areneks meie kõige olulisem valguollus, milleks on peaaju. Kõige suurem oht, millele toitumisfüsioloogid viitavad, ongi see, et just lastel võetakse toidust ära loomne valk. Eriti piim, sest piimarasv on oluline kaltsiumi omandamise seisukohalt, mis omakorda on vajalik luude moodustumisel. Igal valgul on oma aminohappeline koostis, millel on organismi seisukohalt omad kindlad funktsioonid.“

Siret Talve lisab, et inimese keha funktsioneerimise osas on kõige olulisem tasakaal, seda ka toitumise osas. „Toit peaks olema vastavuses kehalise aktiivsusega. Loomulikult vajab füüsiliselt raskemat tööd tegev inimene kaloririkkamat toitu, kuna kasutab selle energia kohe ära. Kontoris istudes on selge, et energiat nii palju ei kulu ning kehal ei ole vajadust näiteks iga päev liha süüa. Toitumisteadlased soovitavadki kord-kaks nädalas punast liha süüa ja mitte rohkem“, ütleb Talve.

Viiu Sillaste toob näite, et ökoloogiliste katastroofide piirkondades üritatakse sinna näljahädade korral viia just nimelt valku, milleks on erinevad sojapreparaadid, mida keemikud toodavad. Ta lisab, et tema hinnangul ei ole taimetoitlus globaalses mõttes lahendus. „Palju efektiivsemaid tulemusi saavutaksime siis, kui sööksime kohalikku toitu. See tähendab, väldiksime olukorda, kus me toiduainete transpordi peale kulutaksime nii palju energiat. Näitena Argentiina loomaliha, erinevad tsitrusviljad jne.“

Siret Talve nõustub, öeldes et: „Kõige tervislikum oleks süüa kohalikku toitu, ja eriti mahepõllumajanduse toodangut, milleks meil Eestis on väga suur potentsiaal. Maad kui ressurssi läheb mahepõllumajanduse puhul palju rohkem vaja – see ongi paljudes piirkondades takistuseks“.

Sillaste hinnangul on samuti kaugelt toiduainete transportimine ja teiste piirkondade toidukultuuri importimine inimese tervislikule seisundile tõsiseks probleemiks. „Meil ei oleks vaja süüa hiina- ja indiapäraseid toite, me peaksime sööma oma kohalikku toitu ja vastavalt ka aastaaegade eripärale. Talvel võiks süüa näiteks omamaiseid õunu ja hapendatud toite. Seda põhimõtet kinnitab muide ka Hiina meditsiin. Meie kliimavöötme eripära toitumise seisukohalt on just see, et läbi aegade on säilitamiseks kasutatud teisi meetodeid, kui vürtsid. Näiteks kuivatamine, soolamine ja seesama hapendamine, mida organism hästi omastab.“

Talve sõnul on Marek Strandbergil kindlasti õigus, et lihasöömise keskkonnamõju on suurem. „Mida pikem on toidu tootmise ahel, mida rohkem on protsesse ning mida rohke töötlemist, seda suurem on mõju loodusele. Ning vastupidi, mida lühema olelusringiga ehk vähemate etappidega toitu saadakse, seda väiksem on keskkonnamõju.“ Siret Talve toob siinkohal esile, et loogiliselt peaks kaugemalt toodud ja rohkem töödeldud toit kallim olema. „Vähemalt metoodiliselt saab võrrelda tootmisprotsessi aine- ja energiavooge ning sellest lähtuvalt on kindel, et taimse toidu keskkonnamõju on väiksem.“

Talve täheldab, et Eestis on võetud strateegiline seisukoht, et peaksime põlevkivielektriga kogu Eesti ära varustama. „Võiksime aga võtta samasuguse lähtekoha nö toidujulgeolekuks, mis tähendaks, et toetama peaks nii palju Eesti põllumehi, et nad suudaksid toota kohalikku toitu. Toidu logistika peaks samuti olema võimalikult lühike ja efektiivne. Hetkel on olukord, kus väiketootjatel on väga keeruline pääseda suurte poekettide lettidele. Peaks võtma tõesti lausa poliitilise eesmärgi seda suundmust muuta.“

Suurem küsimus on Talve hinnangul globaalselt toidu raiskamine. „Uuringute järgi umbes 40% toodetud toidust satub prügikasti. Teadlikkuse kasvatamise kaudu peaks inimesi suunama  teadlikumalt ja keskkonnasäästlikumalt tarbijana käituma ja toitu kokku hoidma.“

Küsisime artiklile ka Marek Strandbergi kommentaari, kes vastas järgmiselt: „Üks mõtteline eksperiment. On ju selge, et on olemas inimesed, kes ei söö midagi loomset. Sh ka mitte piima ja mune ja juustu ja kala jne jne jne.

Asendamatute aminohapete hüpoteesi kohaselt ei saaks need inimesed ju pärast mingit aega taimset süües üldse elus ollagi. Aga on ju 🙂

Taimed on täna globaalsed toiduallikad ja kõik aminohapped on neist saadavad. Muidugi mitte kohalikest. Kui aminohapete kontsentratsioon on mõnes madal, saab neid loomulikult kontsentreerida jne jne jne. Pealegi on meie toidu tulevik sünteetiline.“

 


Kommenteeri

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

*

4 Kommentaari

  1. Teadlastele

    Teadlased, kes viitavad Hiina meditsiinile, aga samas pole kursis tänapäeva toitumisteaduse arengutega, mis suuresti juba toetavad täistaimset toitumist… Oijah … 🙁 Veganlus on riiklikes toitumissoovitustes heaks kiidetud näiteks USAs, Suurbritannias, Austraalias, Kanadas, Põhjamaades, Soomes jne.

    Academy of Nutrition and Dietetics (AND, Toitumise ja Dietoloogia Akadeemia) avaldas eelmisel aastal uuendatud seisukoha taimse toitumise osas. Sarnaselt eelmistele seisukohavõttudele kinnitatakse asjatundlikult kavandatud vegantoitumise sobilikkust igas eluetapis, sh raseduse ja imetamise ajal, imiku-, väikelapse- ja noorukieas, eakatele ning sportlastele. AND on maailma suurim toitumisvaldkonna asjatundjaid ühendav organisatsioon, millel on enam kui 100 000 liiget. AND seisukohta võib pidada kõige olulisemaks taimset toitumist käsitlevaks dokumendiks maailmas. http://www.andjrnl.org/article/S2212-2672(16)31192-3/fulltext

    Vasta
  2. Asendamatud aminohapped

    Terve täiskasvanud inimese jaoks loetakse asendamatuks üheksa aminohapet: leutsiin, isoleutsiin, valiin, lüsiin, treoniin, trüptofaan, metioniin, fenüülalaniin ja histidiin.
    Väga levinud on arvamus, et paljudes taimsetes toiduainetes puudub üks või mitu asendamatut aminohapet ning kui mõned taimsed erandid (nt sojatooted) välja arvata, on ainsateks täisväärtuslike valkude allikaks loomsed saadused.
    Tegelikkus võib aga üllatada: taimed ja mikroorganismid sünteesivad oma elutegevuse jaoks kõiki 20 põhiaminohapet, loomad aga (sh inimesed) vaid umbes pooli. Seega kõik loomsetes saadustes leiduvad asendamatud aminohapped on algselt pärit taimedest või mikroorganismidest, sest loomad ei ole neid võimelised ise sünteesima.
    Osad riiklikud toidu koostise andmebaasid sisaldavad infot toiduainete aminohappelise koostise kohta. Soovitaksin tutvuda näiteks USDA toidu koostise andmebaasiga: https://ndb.nal.usda.gov/ndb/search/list.

    Vasta
  3. ...

    Illustreeriv pilt on justkui mõne Delfi kommentaatori looming. Inimene on kujunenud paljudeks asjadeks, aga see ei tähenda, et me peaksime kõiki neid asju tegema.

    Vasta
  4. Teadlased teadusega tutvuma!

    Päris piinlik lugeda keemiaprofessori teadmisi aminohapete kohta..

    Vasta