Ravimijäägid – uus ja tõsine probleem keskkonnas 4.4.2016

Tallinna Tehnikakõrgkooli lektor ja Tallinna Tehnikaülikooli doktorant Erki Lember kõneleb ravimijääkidest looduses ja selle mõjust inimese tervisele ning keskkonnale.

shutterstock_376019320

Ravimijäägid looduses ja selle analüüs

Ravimijääkide teema on aktuaalseks muutunud viimasel kümnendil ja seda põhiliselt tänu analüütilise keemia meetodite tundlikkuse suurenemisele, mis võimaldab tuvastada ravimijääkide kontsentratsioone nanogrammi liitri kohta. „Lihtsusatult oleks selline kontsentratsioon, kui lahustada üks suhkrutükk 25-meetrises basseinis“, toob Erki näite. Ravimijääkide tagajärgedega puutusid teadlased esimest korda laiemalt kokku 2000.aastal Pakistanis, kus üritati leida põhjus, miks raisakotkaste populatsioon on vähenenud viimase kümne aastaga pea 95 %. „Rühm teadlasi jõudis peale põhjalikku uurimustööd järeldusele, et lindude surm oli põhjustatud ravimijäägist diklofenak. Otsides diklofenaki allikat, jõuti raisakotkaste põhilise toiduni, milleks olid surnud kariloomad, keda profülaktika mõttes raviti pidevalt valuvaigistiga diklofenak“, tutvustab Erki ajaloolist tausta.

Antud uuringu tulemustest ehmunud lääneriigid hakkasid samuti oma keskkonnast ravimijääke otsima ning tulemused olid murettekitavad. „Saksamaa värskeima uuringu kohaselt on nende keskkonnast leitud kokku 156 erinevat ravimit, millest pinnavees tuvastati 131 erinevat toimeainet, põhjaveest 55 ning pinnasest ja mullast 15 erinevat ravimit. Üle maailma kokku on keskkonnast tuvastatud 631 erinevat ravimit ning nende arv kasvab iga aastaga. Kokku on kasutusel umbes 3500 erinevat ravimit“, toob Erki välja numbrid.

„Kui vaadata leitud ravimite kontsentratsioone, siis esikohal on Saksamaa puhul röntgenoloogias kasutatav kontrastlahus, teisel kohal tuntud südame ja veresoonkonna ravim beeta-blokaator, mida kasutatakse tihti hüpertoonia ravimisel“, täpsustab Erki. „Järgnevad tuntud valuvaigistid diklofenak, ibuprofeen ja erinevad antibiootikumid. Kõige rohkem muret tekitavad erinevad hormoonsed rasestumisvastased vahendid. Kui tuua mõned näited Eesti kohta, siis meil tarbitakse näiteks ibuprofeeni üle 15 tonni aastas“.

Kuidas satuvad ravimid loodusesse?

Ravimid satuvad loodusesse läbi inimtegevuse. „Vale käitlemine nagu vanade ravimite prügikasti viskamine või tualetti uputamine on vaid üks allikatest. Põhiline põhjus seisneb ravimite keemilises ehituses, kuna tagatud peab olema toimeaine jõudmine haiguskoldeni, mistõttu konstrueeritakse need võimalikult püsivateks. Kindlasti on ka probleemiks liha masstootjad, kes on tihti sunnitud kasutama antibiootikume, et loomad ruumi kitsikuses ellu jääksid. Seda põhiliselt Lõuna-Euroopas. Ehk meil on kolm põhilist ravimijääkide allikat: ravimeid tarbinud inimeste väljaheited, ravimite vale käitlemine prügikasti või tualeti kaudu ning liha masstootjad, kes on sunnitud oma loomadele erinevaid ravimeid andma“, selgitab Erki ravimijääkide loodusesse sattumise teekonda.

Riigid, kus on põhjalik ravimiseire läbi viidud ja kus on keskkonnast leitud kõige suuremad kontsentratsioonid on Ameerika, Inglismaa, Prantsusmaa ja Saksamaa. Põhjuseid, miks just need riigid silma paistavad on mitmeid: ravimid on kõigile kättesaadavad, vananev ühiskond ja asustustihedus. “Ka meil Eestis on vananev ühiskond ning ravimite tarbimise suurenemine on täheldatav, kuid meie väikese asustustiheduse tõttu meie keskkonnas suuri probleeme oodata ei ole”, rahustab Erki.

Võimalused ravimijääkide eemaldamiseks

„Ravimijääkide eemaldamiseks veest on juba täna olemas väga palju erinevaid tehnoloogiad, nagu adsorptsioon aktiivsöe abil, süvaoksüdatsioon osooni abil või membraanfiltratsioon, viimast küll ei saa pidada lõplikuks puhastusprotsessiks, kuid membraanfiltri abil on võimalik ohtlikke aineid kontsentreerida ja süvapuhastust vajava vee mahtu vähendada“, selgitab Erki erinevaid võimalusi. „Kõige paljulubavamaks ja universaalsemaks lahenduseks jääb joogivee töötlemisel juba väga kaua kasutusel olnud aktiivsöeprotsess, mis eemaldab veest väga palju erinevaid ohtlikke aineid, nagu raskemetalle, pestitsiide, herbitsiide jne“, täpsustab Erki.

„Kuid ükspuha, mis tehnoloogia me valime, see tõstaks vee hinda – Saksamaa Vee Liidu arvates võiks antud puhastusetapi lisamine tõsta tarbijale vee hinda 30 senti/m3. Kuid täiendav reoveepuhastusprotsess lahendaks meil ainult pool probleemist, kuna ravimijääke akumuleerub ka reoveesettesse, mille töötlemine on tehnoloogiliselt keerulisem. Üks võimalus oleks reoveesette kuivatamine ja põletamine. Kõige aktiivsemad ravimijääkide eemaldamise uurijaid on Šveits ja Rootsi. Šveits on rohkem kui 100 reoveepuhastile lisanud aktiivsöeprotsessi ning senised kogemused on olnud ainult positiivsed“, vaatab Erki tulevikku.

Ravimijääkide mõju keskkonnale ja inimesele

„Tagajärjed on suhteliselt kurvad“, nendib Erki. „Näiteks needsamad rasestumisvastased vahendid, mis sisaldavad östrogeeni, muudavad keskkonda sattudes konnadel ja kaladel sugu või koguni seda, et nad jäävad sugutuks. Ka diklofenak, mida eestlased tarbivad keskeltläbi 600 kilogrammi aastas, kui see ümber arvutada, kui palju keskmiselt hiljem jõuab reovee suublasse, siis me saame umbes ühe mikrogrammi liitri kohta. Diklofenaki on leitud isegi Norrast vesilindude organismist, kes toituvad põhiliselt kaladest. Nii võib olla kindel, et ka meie söögilauale jõuavad needsamad ravimid“.

Erki tõdeb, et need ravimijäägid, mis on juba põhjavees, nagu Saksamaa näite puhul, jõuavad ka sakslaste kraanideni, kui vastav puhastusaste puudub. „Kuid rahustuseks võib öelda, et enamasti on aktiivsöefiltrid joogivee töötlemisel juba Lääne-Euroopas kasutusel“.

„Ibuprofeeni tarbivad eestlased 30 tonni aastas ja see on väga suur number. Siinkohal peaks mõtlema, kas iga peavalu peletamiseks on ikka vajalik see tablett sisse võtta või piisab teinekord klaasist veest ja viiest rahulikust minutist“, märgib Erki, tuues välja, et tegelikult mängib igaüks ravimijääkide liigses tekkes oma rolli.

„Kui üksikute ravimite kogused väikestes kontsentratsioonides keskkonnas ei ole enamasti ohtlikud, siis muret teeb erinevate ravimite segunemisel tekkiv „kokteili efekt“. Kuna me tegelikult täpselt ei tea, mis etapini mingi ravim laguneb ja missugused vaheühendid tekivad ning milline on nende mõju elusorganismidele“, selgitab Erki praegust teadlaste seisukohta.

„Järjest rohkem räägitakse ka antibiootikumide resistentsusest, mis võibki olla selle tagajärg, et me igapäevaselt tarvitame antibiootikume eneseteadmata, seda just ravimijääkide näol“, lausub Erki lõpetuseks, näitlikustamaks olukorda, mis mõjutab igaüht meist.


Kommenteeri

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*

1 Kommentaari

  1. Peeter Sokolov

    Kui Pakistanis surid arstide poolt väljakirjutatud rohtude sõõmisest isegi raisakotkad välja, mis siis inimesest rääkida.Tänapäeva meditsiin teenib arstide ja farmatseutide huve, aga mitte patsientide omi.
    NB! Kasutage looduslikke ravimeid!

    Vasta