Jätkusuutlikkuse telgitagused rõivatööstuses 15.1.2016

Tallinna Tehnikakõrgkooli rõiva- ja tekstiiliteaduskonna lektor Diana Tuulik avaldab mõtteid Jaak Kilmi ja Reet Ausi filmile “Moest väljas”.

shutterstock_57755350

“Film tekitas teaduskonnas diskussiooni, kuna valdkonna spetsialistidele jäid filmi käsitluses silma nii mõnedki vastuolud”, selgitas Diana Tuulik tagamaid.

“Rõhutud on sellele, et Reet Ausi kollektsioonid on valmistatud tootmisjääkidest ehk lõigetevahelistest kadudest ja rullilõppudest. Kuna filmis näidatud Bangladeshi tehase tootmisjäägid on lubamatult suured, siis siin on tõepoolest võimalik lasta fantaasial lennata ja õmmelda uusi tooteid. Siiski saab selline tootmine eksisteerida riikides, kus raiskamine on normiks –  tehased Euroopas selliseid kadusid endale lubada ei saa. Sellise ebaefektiivsuse kompenseeribki kohapeal saadaolev üliodav tööjõud, vähene investeering tootmise efektiivsemaks muutmiseks ja hoolimatu suhtumine keskkonda. Kui jätkusuutlik saab olla ärimudel, mis on üles ehitatud kellegi ebaefektiivsele tootmisele, tööjõu- ja keskkonna väärkohtlemisele? Siinkohal oleks jätkusuutlikuks tegevuseks see, kui panustada Bangladeshi tehases tootmise reorganiseerimisse efektiivsemaks, mis võimaldaks eraldada ressursse ka töötajate palgataseme tõstmiseks ja võtta kasutusele meetmeid keskkonna säästmiseks (puhastusseadmed, kemikaalide neutraliseerimine, vähem ohtlike kemikaalide kasutuselevõtmine, kemikaali- ja veevaba viimistlus jne).”

Diana Tuulik toob välja, et jätkusuutlikuks tegevuseks on ka nn Zero-waste ehk nulljääkidega tootmine, kus juba kogu vastutus seisneb disainerite loovusel ja nutikusel – kuidas luua selliseid rõivaid ja komplekstooteid, kus toote lõikeline lahendus garanteerib, et kadusid oleks võimalikult vähe või nullilähedased.

Lektor jätkab, et tänapäeval on äärmiselt oluline rääkida rohkem igapäevaselt kantavate rõivaste, sh teksapükste, viimistluskemikaalide võimalikust mõjust kandja tervisele. “See on väga positiivne, et filmis sellest probleemist põhjalikult ja näitlikult räägiti. Samas, ei ole päris õige väita, et kõik inimese tervisele võimalikku kahju tekitavad kemikaalid satuvad tootesse alles järelviimistluses. Kiududest kanga valmimine on väga pikk ja mitmeastmeline protsess, kus erinevates etappides (ketrus, kudumine, kanga värvimine ja viimistlemine) on kasutusel kemikaalid, mille abil üritatakse muuta tekstiilmaterjali esteetilisi või funktsionaalseid omadusi. Seetõttu ei ole ka alust väita, et tootmisjääkidest valmistatud rõivad oleksid “kemikaalivabad”, täpsustab Diana. “Seni, kuni tarbijad eeldavad, et näiteks puuvillased tooted peaksid mitte kortsuma, mitte pesus kokku tõmbuma, olema kergesti hooldatavad, mitte määrduma ja vastu nahka võimalikult pehmed olema, lisaks sellele veel trendika ja atraktiivse välimusega, ei ole meil mingit lootustki “kemikaalivabasid” rõivaid toota. Ehk, jätkusuutlik ja keskkonnasõbralikum oleks panustada tarbijate harimisse, eelistuste ja hoiakute muutmisse”, täiendab Tuulik.

“Filmi sisu puudutab veel küsimust, et kuidas toode tarbijani jõuab?”, toob Tuulik esile. “Keskkonnasäästlikkuse seisukohalt tuleks tähelepanu pöörata, et igasugune logistiline tegevus on energiamahukas. Mida lähemal on turule toodetud, seda keskkonnasäästlikum on suhtumine. Tootmisjääkide kasutamine toote valmistamiseks hõlmab siiski ainult üht väikest osa toote kui terviku elutsüklist”, täpsustab Tuulik.

Veel juhib Diana Tuulik tähelepanu asjaolule, et filmis keskenduti algselt kahele mõjutegurile: rõivatootmise mõju keskkonnale ja mõju tervisele nii kandjate kui rõivatööstuse tööjõu seiskohalt. “Kui tootmisjääkide kasutamine aitab vähendada prügimäele saadetavat kogust, siis tehnoloogiliselt palju keerukamate (rohkelt õmblusi, keerulised mudelid) toodete valmistamine töötajate olukorda paraku ei paranda ega nende heaolu ei tõsta. Ka selliste eripäraste toodete valmistamise protsessi probleemid tulid filmis selgelt välja, kuna töötajate kvalifikatsioon ja töökorraldus ei olnud kohandatud selliste toodete valmistamiseks. Mis ju omakorda kulutas ressursse…”

Diana Tuuliku hinnangul on mõttekam tegeleda siiski põhjustega, miks selline ebaefektiivne tootmine ja raiskamine kolmanda maailma riikides siiski veel eksisteerib, kui et nimetada jätkusuutlikuks tegevuseks tagajärgede likvideerimist.

“Samas teadlikkuse tõstmine tootmise telgitagustest annab kindlasti impulsi ka põhjuste väljaselgitamiseks, analüüsimiseks ja olukorra parandamiseks laiemal tasandil.”


Kommenteeri

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*