Loovus ja inseneeria – kas võimatu kooslus? 2.2.2016

Lektor Anneli Kaldoja loeb Tallinna Tehnikakõrgkoolis kursust “Kommunikatsioon, loovus ja koostöö” ning räägibki alljärgnevas postituses, kuidas loovust rakendada aladel, mis nõuavad keskendumist elu praktilisematele külgedele.

Foto Shutterstock 8782

Kuidas ja kas on võimalik üldse olla loov ja samal ajal insener? “See on tegelikult küllaltki stereotüüpne mõtlemine, et ühel või teisel inimesel loovus puudub. Loovuselgi on oma struktuur ja süsteemsus olemas, aga see tuleb igalühel personaalselt kujundada”, väidab Anneli.

“Ütleksin, et loovus on võime midagi luua. See on isiksuseomaduste kogum, mis annab eelduse probleeme uutviisi lahendada, uusi algupäraseid tulemusi saada, uusi tooteid-teenuseid luua, uusi süsteeme välja mõelda ja seda olemasoleva põhjal”, täpsustab Anneli.

Loovus, eriti ettevõtlusvaldkonnas, on päevakorda tulnud viimastel aastatel. “Maailm muutub väga kiiresti ja selles olukorras on pidevalt vaja täiendada olemasolevat ja mõelda välja uusi lahendusi. Tegelikult sünnivad uued ideed ju nii enda kui ka teiste vajadustest”, kirjeldab Anneli praegust olukorda. “Start-up’id, garaažid jne – kõik see eeldab loovamat lähenemist”, toob Anneli näite. “Järjest rohkem on olukordi, kus insener, disainer, tehnoloogia valdkonna töötaja ja turundusjuht peavad tegema koostööd ning välja mõtlema, kuidas oma valdkondade nägemus kokku sobitada”.

“Tänapäeval on väga tihti meeskonnad rahvusvahelised ning tegemist on erinevate kultuurikontekstidega. Koostöösuhted aga baseeruvad ju usaldusel ja heal läbisaamisel ning siin on hädavajalik loov suhtlemine”, selgitab Anneli, miks loovusel on igapäevases töös järjest olulisem tähendusväli.

Anneli täiendab, et loovus on seotud kultuurikonteksti ja isiksuseomadustega, haridustaseme ja oskustega – tühjale kohale ju midagi ei teki. “Kellel on palju teadmisi, oskusi ja kogemusi – sellel on rikkalikum baas ja ta on edukam ka olukorras, kus ta peab looma midagi uut”.

Loovuse puhul ei saa kindlaid piire tõmmata – innovatsioon ja loovus käivad käsikäes. “Olen seisukohal, et eriti just insenerivaldkonnas tuleb loovust arendada. Tuleb anda üliõpilastele sellist lihtsamat tunnetamist, et mis see loovus on ja kuidas seda endas arendada. Näiteks ehituses peab tulevane insener suutma hoonet projekteerida ja kõike täpselt välja arvestada, loovusprotsessis on see aga võimatu – see on ennustamatu situatsioon. Samas tuleb ka ehitusinseneril igapäevases elus olla paindlik, lahendada ehitusplatsil ootamatuid probleeme, kasutada oma teadmisi ja oskusi”.

Anneli annab siinkohal viis lihtsat soovitust, kuidas endas loov-alget igapäevaselt arendada:

  1. Võta kasutusele ideede märkmik – igapäevased tähelepanekud, mis muudaksid meie elu paremaks, oleks hea üles märkida, sest “sahtliideede” sekka võib tekkida ka mõni geniaalne välgatus.
  2. Otsi impulsse – muuda iga päev kasvõi trajektoori, kust kaudu sa tööle kõnnid. Nii võid saada ootamatuid impulsse keskkonnast, kus sa viibid.
  3. Töö iseendaga – muuda oma paindumatut hoiakut. Otsi ideid filmidest, teadusartiklitest, erialastest vestlustest.
  4. Probleemide kaardistamine – tee selgeks, mis probleemid segavad loovust töösituatsioonis.
  5. Lahenduste otsimine – isegi, kui lahendusi veel ei paista, on otsimine juba pool võitu.

Mis aga segab meid olemast loov? Anneli selgitab, miks head ideed teinekord nii pikaldaselt ja raskelt rakendust leiavad.

“Kõigepealt kindlasti hirm jääda naeruväärseks”, märgib Anneli tõika, et see käib paratamatult kaasas olukorraga, kus on tarvilik väljuda oma mugavustsoonist. Anneli selgitab, et sellises situatsioonis tekib võitlus sisemiste hirmudega, mis lähtub küsimusest “Kas teised ikka aktsepteerivad mind ja minu ideid?”

“Olulist rolli mängib ka kartus teadmatuse ees”, jätkab Anneli ja täpsustab, et igasugused muutused tekitavad teatavat hirmu – äkki läheb midagi valesti? Ka perfektsionistidel on teinekord raske asjadele loovalt läheneda, kuna loovus eeldab protsessi alguses ka teatavat ebamäärasust, kommenteerib Anneli loovust inimtüübist lähtuvalt.

“Loovuse puhul tekib veel ka hirm lasta asjadel minna – alati ei saa kõike loovprotsessi puhul kontrollida” ütleb Anneli ja lisab, et riski võtmine käib selle olukorraga paratamatult kaasas. Ka isiksuse seisund mõjutab loovust: liigne enesekriitilisus, stress, väsimus ja pinge mõjub inimesele pärssivalt. “Loovuse puhul on eriti oluline, et me ei annaks koheselt oma ideedele hinnangut, vaid laseks asjadel juhtuda. Loovus annab meile ju tegelikult võimaluse puhata, sest see kujundab pingevaba oleku”, soovitab Anneli.

Küsisime kommentaari ka koolitajalt ja nõustajalt Indrek Maripuult, kes tegeleb igapäevaselt oma koolitusbüroos Loovusait just sellega, et aidata oma klientidel süsteemselt defineerida uusi lahendusi vajavaid olukordi (sh ka tooteid, teenuseid), leida uusi ideid ning neid arendada, analüüsida ja “maha müüa”.

“Stereotüüpselt kipume ühiskonnas inimesi jagama loovateks (näiteks kunstiinimesed) ja ratsionaalseteks (näiteks insenerid)”, möönab Indrek. Ta täiendab, et see on sügavalt ekslik – igaüks suudab olla loov. “Ja tegelikult on loovus ja ratsionaalsus ühe mõtlemisprotsessi osad väljendudes vastavalt ideede leidmises ning ideede analüüsimises. Suurim viga, mis tehakse on nende etappide eristamata jätmine – sel juhul proovitakse ideid samaaegselt luua ja neid analüüsida”, selgitab Indrek. Ta lisab, et tulemusega pole siis rahul ei mõtleja, ega ümbritsevad inimesed, sest nii mõeldes takerdutakse tavalistesse ideedesse ja vanadesse mõttemustritesse.

“Lihtsaim nõuanne: ära kunagi rahuldu ühe ideega ning eralda eelpoolkirjeldatud kaks erinevat tegevust.”


Kommenteeri

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*