Nahkhiired – põnevad olendid! 3.5.2016

Keskkonnatehnika lektor Oliver Kalda kõneleb lähemalt nahkhiirtest, nende uurimisest, leviku kaardistamisest ja sellest, kuidas see täpselt käib.

nahkhiir

Fotol: Tõmmulendlane

Eestis on nahkhiirte uurijatel veel palju huvitavaid küsimusi, mida lahendada. Üheks siiani täpsustamist vajavaks asjaks on mitmete liikide levik. Nahkhiireliikide leviku kaardistamiseks on peamiselt kaks võimalust – liikide tuvastamine nende tehtavate häälitsuste järgi ning liikide määramine püütud isendite tunnuseid uurides. Häälte järgi liikide tuvastamine põhineb asjaolul, et nahkhiirte poolt kasutatavad kajalokatsiooni impulsid (lühikesed häälitsused) sõltuvad lennukohast ja püütavast saagist. Seetõttu on need sageli liigispetsiifilised ning nende põhjal, ilma looma nägemata, ei ole võimalik kindlaks teha, milline liik lendab. Selleks, et ultraheli kuulda, kasutatakse nahkhiiredetektorit – seadet, mis teeb meile ultraheli kuuldavaks või võimaldab selle salvestamist ja hilisemat analüüsimist. See on üks lihtsamaid viise nahkhiirte levikut kaardistada, kuid ei võimalda siiski kõiki liike üksteisest eristada.  Seega on mõnede liikide puhul on ainus võimalus nad kinni püüda ja vaadata füüsilisi tunnuseid.

Eestis on kaheks liigiks, keda helisignaalide põhjal teineteisest eristada ei saa tõmmulendlane ja habelendlane. Teame, et nii nimetatud „väikelendlane“ (nende kahe liigi koondnimetus) on meil maastikus küllalt sage, kuid kas tegu on mõlema liigiga või ainult ühega neist, ei ole siiani selge. Nende kahe liigi eristamiseks on ainus võimalus nad kinni püüda ning vaadata loomade hambaid. Seetõttu on nende kahe liigi leviku kohta Eestis siiani ka väga vähe teada. Habelendlase kohta on meil üsna vähe kindlaid leide, tõmmulendlast on aga talvituspaikades kunagi hulgaliselt püütud. Euroopa levikukaartide järgi, ei ole samas mingit põhjust arvata, et see liik meil väga haruldane peaks olema. Teda on naabermaadest leitud nii Soomes kui Lätis, kus arvati samuti kümmekond aastat tagasi, et habelendlast leidub neil vähe.

Selleks, et saada teada, kuidas nende kahe liigiga meil ikkagi lood on, toimubki teist suve järjest  nende kahe liigi leviku kaardistamine. Kuna häälitsuste järgi neid teineteisest eristada ei saa, tuleb nad loorvõrku kasutades kinni püüda. See on peenikestest nailonkiududest koosnev võrk, mis  püstitatakse oletatavale nahkhiirte lennukohale. Selleks, et nahkhiired sinna suurema tõenäosusega sisse lendaksid, kasutatakse peibutisena ultrahelikõlarit. See mängib ette nahkhiirte hädakisa ja sotsiaalseid häälitsusi, mis meelitavad nahkhiiri kohale. Kuigi ühe aasta põhjal lõplikke järeldusi teha ei saa, on esialgsed tulemused üsna huvitavad. Esimesel suvel saime kätte 3 tõmmulendlast ning 4 habelendlast.

Uuringu põhieesmärgiks on saada andmeid nende kahe liigi leviku kohta, kuid võrku satub ka teisi liike ning seetõttu saab uusi andmeid ka teiste nahkhiireliikide leviku kohta. Näiteks õnnestus eelmisel suvel mitmes kohas kinni püüda Eestis haruldane nattereri lendlane, kelle leviku kohta on meil samuti üsna vähe teada. Kuna uuring toimub hajutatult üle Eesti, on mõne aasta järel võimalik näha, kas mõne liigi levikus esineb ka regionaalseid erisusi.

Nahkhiirte leviku kaardistamine on oluline, sest kõik meil leiduvad 12 nahkhiireliiki on looduskaitse all ning kuuluvad teise kaitsekategooriasse. Lisaks on kõik nahkhiired üle Euroopa kaitstud ka EL-i loodusdirektiiviga, mistõttu oleme kohustatud nende populatsioonide seisundit jälgima. Kaitse alla võeti nahkhiired seetõttu, et eelmise sajandi keskpaigast alates on nende arvukus mitmel pool Euroopas tugevasti langenud, kuigi viimasel ajal on viiteid olukorra paranemisele. Leviku kaardistamine Eestis on osa vajalikust baasinformatsioonist, selleks et hinnata meie nahkhiirepopulatsioonide käekäiku. Korrates sarnast uuringut tulevikus on võimalik võrrelda tulemusi erinevatel ajaperioodidel ja näha, kuidas meie nahkhiirtel läheb.


Kommenteeri

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*