Ökomajad – ökonoomsed või ökoloogilised? 10.10.2016

Ehitusteaduskonna energiatõhususe lektor Anti Hamburg kirjutab ökomajade olevikust ja tulevikust.

okomaja2

Mis asi on üldse ökomaja?

Kui mõelda sõnale ökoloogiline, siis seostub meile sellega eelkõige taastuv ja jätkusuutlik. Peamine lähtekoht peaks olema see, et ökoloogiline jalajälg, mis maja ehitamisega kaasneb, oleks võimalikult minimaalne.

Ehituse seisukohalt peaksid nn ökomajad olema kindlasti tehtud taaskasutatavast materjalist – kui hoone ükskord lammutatakse, siis selle jääkprodukti on võimalik taaskasutada.

Kõiki ehitusmaterjale ei ole siiski võimalik taaskasutada. Siinkohal ilmneb ka probleem, et nii Eestis kui ka Euroopas ei ole praegu kokku lepitud mõõdikuid, milline materjal on ökoloogiline ning milline on tema keskkonnamõju. Kui tahame hoone soojustamisel kasutada soojustusmaterjali, mis on küll ökoloogiline, siis peaksime ka küsima, kui palju on selle materjali tootmiseks energiat kulutatud. Energiatõhus ei pruugi olla kasulik keskkonna seisukohalt laiemalt.

Ökomaja ei ole ainult ökoloogilistest materjalidest ehitatud maja.

Kui mainida sõna „ökomaja“, siis seostub sellega eelarvamuslik seisukoht, et ökomaja on ehitatud põhust ja kaetud savikrohviga.

Keskkonnamõju seisukohalt on palju muid aspekte, mida peaks kaaluma lisaks sellele, et maja on ehitatud ökoloogilistest materjalidest. Arvestada tuleks seda, milline on maja asukoht päikese suhtes, kui palju kasutatakse taastuvenergiat, näiteks päikesepaneele. Siinkohal tekib jällegi olukord, et me võime Euroopas päikesepaneele küll ökomeelselt kasutada, kuid me ei tea, kui palju on näiteks Hiinas nende tootmiseks energiat kasutatud.

Samuti peaks ökomajade puhul kindlasti taaskasutama nii sadevett kui ka nn halli reovett ehk pesuvett, mida saaks tualeti loputuspaakides kasutada.

Alternatiivsete taastuvenergiaallikate kasutamine on samuti oluline. Siin tuleks läbi mõelda, et kui inimene näiteks kasutab kütteks puitu, mis kasvab tema maja taga talle kuuluvas metsas, siis on see kindlasti ühtpidi taastuvenergia kasutamine, kuid arvestades kasvuhoonegaaside toodetud hulka, siis võib see jalajälg olla siiski piisavalt suur, et seda majapidamist ei saa nimetada ökomajapidamiseks.

Samuti võib ilmneda olukord, kus nn ökomaterjale tellitakse mujalt riikidest – nii saadakse küll ökomaterjalid, kuid ei arvestata, kui palju energiat kulub transportimiseks ja see enam ei ole väga roheline mõtteviis.

Inimesed on muutunud keskkonnateadlikumaks, riik peaks järgi tulema

Alati peaks küsima, kas ökoloogiline on ka ökonoomne ja kes selle vahe kinni maksab? Kui asi ei ole sisuliselt ökonoomne, siis võib ka ökoloogiline jalajälg olla lõppkokkuvõttes suurem.

Nõudlus ökomajade järgi kindlasti kasvab, sest inimesed on muutunud keskkonnateadlikumaks. Näiteks valitakse elektripakette, kus kasutatakse rohelist energiat.

Kui aga tellida endale ökomaja, siis pakkujaid kindlasti leidub. Samas peaks tellija endale selgeks tegema, mis on täpselt selle maja kontseptsioon, mida pakutakse.

Oluline, et tekiks riiklikul tasandil mõõdupuud, mille kaudu saaks energiatõhususe kõrval hinnata seda, kas mingi ressursi tootmine on ka säästlik ehk milline on tootmise keskkonnamõju. Selle jaoks on tarvis eksperte, hindajaid ja kriteeriume. Sellised rakendusuuringud võiksid toimuda ülikoolide ja riigi koostöös. Kui keskkonnaministeerium kehtestaks kriteeriumid ja jagaks vastavaid märgistusi, siis areneks roheline mõtteviis nii materjalide tootjate kui ka ehitajate seas. Energiatõhususe nõuded on juba praegu kohustuslikud, samuti oleks võimalik kehtestada indikaatorid nn rohelise jalajälje jaoks.

Ehitusinsenerid Eestis ei ole ökomajade usku

Ökoloogide ja ehitusinseneride kokkupuutepunktiks on praegu rohemärgiste süsteem. Kasutatakse LEED ja BREEAMi süsteemi, kus lisaks energiatõhususele hinnatakse ka keskkonnasäästmise aspekti – kui palju kasutatakse hoones taastuvressurssi, aga hinnatakse ka transpordikaugust. See tähendab, kuidas on muidu ökoloogilise hoone juurde planeeritud logistikavõrgustik – kui kaugel on töökoht, koolid, ühistranspordisõlmed jne. Ka Eestis kasutatakse teatud rohemärgiseid kinnisvara arenduses, eesmärgiga taotleda endale kvaliteedimärki.

Siiski peab ütlema, et meie ehitusvaldkonnas keskkonnateadlikku mõtlemisviisi liialt ei rakendata, selles mõttes on paljud Euroopa riigid, näiteks Rootsi ja Taani meist selles valdkonnas arenenumad.


Kommenteeri

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*