Restart, new game? Aga päriselt… 3.11.2016

Tallinna Tehnikakõrgkooli liiklusohutuse lektor Sven Kreek arutleb, milline on noorte liikluskäitumine ning kuidas saavutada olukord, kus nii noored kui nende vanemad teaksid, kuidas liikluses paremini toime tulla.

shutterstock_453957403

Värskeima statistika järgi on suurimas ohus viimastel aastatel jätkuvalt lapsed ja noored. Kui algkoolilapsi on kannatada saanute hulgas varasemast veidi vähem, siis kasvanud on 13–18 aastaste liiklusõnnetustessesattunud jalakäijate arv, eelkõige linnaliikluses. Õnnetuste arvult kümne tuhande vastavas eas elaniku kohta on suurimas ohus suurlinnades elavad algkooliealised lapsed, vanuses 6 –13. 10 –13aastaste linnalaste oht õnnetuses jalakäijana kannatada saada on koguni 3 korda kõrgem kui nende vanematel.

Ka kaks aastat tagasi sattusid lapsed kõige enam liiklusõnnetustesse jalakäijana või sõiduki kaassõitjana.

Põhjuseks peab Sven Kreek seda, et lapsed ja noored lihtsalt ei oska liikluses käituda. „Kõik algab peale kasvatusest – kui laps näeb, et tema vanemad ületavad punase tulega teed ülekäigurajal, sõidavad lubatust suurema kiirusega või annavad kollase fooritule vilkudes gaasi pigem juurde, siis see kõik jääb lapse mällu ning ta tajub, et nii  on normaalne teha“, toob Kreek välja peamise põhjuse, miks noorte liiklemisharjumused kehvad on. „Teine põhjus on see, et lapsed on liiga palju nutiseadmetes, seda nii jala liigeldes, olles reaalses liiklemissituatsioonis, või siis kaassõitjana autos. Lapsed viiakse kooli ning tuuakse koolist ära, kuid selle aja jooksul on laps oma nutiseadmes ning ta üldse ei jälgigi, mis asi see liiklus on ja kuidas oleks mõistlik käituda. Nii ei tekigi kogemust sellest, kuidas liiklus toimib. Panen lapsevanematele tõesti südamele – võtke see nutiseade temalt aeg-ajalt käest ära. Las ta natuke vaatab aknast välja, jälgib, kus autod sõidavad, mis asi on ristmik, mis on foorid, mis siin või teises kohas tohib või ei tohi teha, kuidas käituda jalakäija või jalgratturina jne.“

„Kahjuks peab ka nentima, et liiklusõpetust on koolis liiga vähe, nii kurb, kui see ka ei ole. Kui noor inimene ei satu jalgrattakooli ning hiljem ka autokooli, siis jalakäija on ta ju ikkagi. Täna üritatakse koolisüsteemis integreerida liiklusõpetus erinevatesse ainetesse – kuidas see aga tegelikkuses realiseerub? Liikluse puhul tuleb rääkida nii hoiakutest kui ka suhtumisest, liiklusohutusest ja –psühholoogiast ning ka olulistest komponentidest liikluses nagu nägemisest-kuulmisest, väsimusest, pikivahest, kiirusest, turvavarutusest, joobes juhtidest, liiklusstatistikast, liikluskorraldusest jne. Olgem ausad, see vajab valdkonna alast ettevalmistust, mida suure tõenäosusega ühes üldhariduskoolis ei ole. Seega taandubki liiklusalana õpe algklassidesse, kus teemad on veel lihtsad või siis langeb koormus mõne missioonitundega õpetaja õlule, kelle ressurssidel on samuti piirid“, toob Kreek välja kitsaskohad.

Lektor selgitab, et väga paljud asjad on viimaste aastate jooksul drastiliselt muutunud – inimesed kasutavad liikluses nutiseadmeid ja kõrvaklappe, nende kuulmis- ja nägemisvõime on tegelikult liikluses olles vähenenud, sest tähelepanu on mujal. Samuti istuvad inimesed väsinuna rooli ja ei taju, kui ohtlik on selline tegevus tegelikult kaasliiklejatele.

„Päriselus ei ole võimalik nii, et teeme restart ja new game… Ühel hetkel on lihtsalt game over, kahjuks on see nii.“

 


Kommenteeri

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*