„Tasuta“ on nii kallis, et selle hinda ei suudeta ette kujutada 17.11.2016

Tallinna Tehnikakõrgkooli keskkonnatehnoloogia õppetooli juhataja Siret Talve arutleb Leonardo DiCaprio suurt tähelepanu pälvinud uue filmi „Before the Flood“ valguses, mismoodi me suhtume globaalsetesse keskkonnaprobleemidesse. Kui kallid on “tasuta” asjad?

Vaata kõneainet tekitanud filmi treilerit siit:

„Globaalsed probleemid on ühesugused nii maailmas kui ka Eestis. Me oleme teadlikud, et väga palju CO2-e paiskub atmosfääri looduslikult. Küsimus, mille üle vaieldakse, on see, kas inimtegevuse ja peamiselt energiatootmise tõttu sinna sattuv osa mõjutab globaalselt kliimat või mitte?“, selgitab Talve kliimamuutuste üle vaidlemise lähtepunkti.

„Paljud teadlased, sealhulgas akadeemik Anto Raukas on seisukohal, et geoloogiliste ja looduslike protsesside tulemusena atmosfääri vallanduva CO2-e osakaal on niivõrd suur, et inimtekkelise süsihappegaasi hulk ei oma tegelikult tähtsust. Vastukaaluks võib siiski öelda, et enamus teemat põhjalikult uurinud teadlasi peab inimtekkelise CO2-e hulga jätkuvat kasvu probleemiks, millest on räägitud juba möödunud sajandi 70ndatest aastatest järjest valjema häälega“, võtab Talve kokku erinevad seisukohad.

Siret Talve sõnul ei seisne probleem üksnes fossiilsete kütuste põletamises, vaid ka selles, et kogu maailmas hävitatakse suuri metsamassiive, mis tegelikult seovad CO2-e ja toodavad hapnikku. „Fossiilsete kütuste tarbimine on viimase sajandi jooksul hüppeliselt kasvanud, sest tehnoloogia arengu tõttu on võimalik neist energiat järjest kiiremini vabastada. Metsi hävitatakse praegu nn arengumaades peamiselt massiliselt kasutatavate toodete tootmiseks nagu soja, palmiõli, suhkur, kakao, kohviuba – kõik see, mille järele on kogu maailmas tohutu nõudlus.“

Ka Euroopat vaadeldes avaneb üsna nukker pilt. „Kesk-Euroopas on metsad juba ammu hävitatud, aga just rohemassiivid kaitseksid meid kliimasoojenemise eest. Rääkimata kõigist tehisstruktuuridest, mida inimene on rajanud, näiteks linnad, mille ümber tekivad nn kuumasaared, mida just rohealad leevendaksid.“ Euroopast rääkides toonitab Talve, et tegelikult on ka siin läbi elatud aeg, kus kehtivaid keskkonnaregulatsioone ei olnud. „Mastaabid ja olukord on aga väga erinevad kui me võrdleme kasvõi Euroopat ja Hiinat, kus toimub ulatuslik tootmine. See on ju fakt, et inimesed käivad seal osades piirkondades maskides, kuna õhk on väga saastunud ja tolmendamine toimub käsitsi, kuna mesilased on välja suremas.“

„Kliima on olnud siiski suhteliselt stabiiline sajandite vältel, kuid peale tööstusrevolutsiooni on kliimasoojenemine järjest jälgitav – praktiliselt iga aasta on uus keskmise temperatuuri rekordaasta, seda näitavad nii numbrid ning oli ka filmis hästi näitlikustatud, kui palju viimase viie aasta jooksul tegelikult igikeltsa sulanud on.“

Siret Talve sõnul on loodusel teatav isereguleerimisvõime. „Näiteks, kui suurendada loodusesse teatav hulk heidet (kui tegu ei ole just toksilise mürgiga), siis loodusel on siiski teatav isepuhastusvõime ja teatud kvantiteedi suurenemisega ta saab hakkama. Samas, me ei tea kunagi, kui palju on see viimane piisk, mil see kvantiteet on piisavalt suur, et tekiks kvalitatiivne hüpe ja suured muutused. Praegu paistab nõnda, et temperatuuri tõus toimub liiga kiire tempoga.“

Talve selgitabki, et teadlased tegelevad praegu sellega, et modelleerivad maakera keskmise temperatuuri tõusu mõjusid, selgitamaks, mis võib juhtuda, kui samas tempos CO2-e hulk atmosfääris kasvab. „Olenevalt kliimavöötmest, on väga erinev see olukord, mis juhtuma hakkab, aga fakt on see, et need mõjud puudutavad meid kõiki. Filmis on samuti väga hästi välja toodud see, millise kiirusega toimub liustike sulamine, aga siinkohal paneb mõtlema fakt, et üle 70 % maailma mageveevarudest asub just neis samades liustikes Arktikas ja Antarktikas.“

Suur küsimus seisneb Siret Talve sõnul selles, et tegelikult on alternatiivsed energiatootmise tehnoloogiad juba olemas. „See kõik võiks tegelikult veel kiiremini areneda, sest potentsiaal ja nõudlus on olemas. Fossiilsetel kütustel põhinev energiamajandus tundub meile praegu, et on odavam. Kui me aga hakkaksime maksma ka selle eest, kuidas see keskkonnale mõjub, siis oleks see lõppkokkuvõttes niivõrd kallis, et me ei oskaks sellele isegi enam hinda panna. Kui me arvutame juurde kasvõi sellesama käsitsi tolmendamise, mõju inimese ja ökosüsteemi tervisele, mageveevarude kahanemise jne, siis me jõuaksime väga ehmatavate tulemusteni. Meil on looduses palju selliseid asju, mida me oleme võtnud loomuliku ja iseenesest mõistetavana ning arvanud ka seda, et see on meile tasuta. Tegelikkuses on need aga nõnda kallid, et just sellepärast ei ole neil hinda – paljude asjade hind tänapäeval ei näita enam toodete väärtust. Ka piima hind on näiteks odavam, kui pudelivesi.“

Siret Talve sõnul on vaja teadvustada, et fossiilsetel kütustel põhinev energiamajandus ei ole jätkusuutlik. „Tuleks koondada „helgete peade“ innovatsiooni ja olemasolevate tehnoloogiate arengupotentsiaali realiseerimaks tulevikutehnoloogiaid.“

 


Kommenteeri

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*