Konstantin on maailmakodanik, kes New Yorgi ja Londoni vahel oma aega jagades saadab arhitektuurivallas korda põnevaid asju.
Sa töötad hetkel nii Londonis kui ka New Yorgis. Kuidas Sinu karjäär alguse sai, kes Sind kutsus või kuidas see sinnani arenes?
Peale kooli lõpetamist 2014. aastal, tegin tööd siinsamas Eestis. Töötasin Tiiu Truusi juures juba 2. kursusest ning hiljem ka Tüüri ja Kadariku büroos. See tähendas seda, et mul oli 2 tööd korraga, mida oli ilmselgelt liiga palju – töötasin 7 päeva nädalas. See oli samas hea kogemus, sest sain tegeleda nii arhitektuuri kui ka sisearhitektuuriga. Samal ajal töötasin muidugi ka oma portfoolio kallal.
Sa oled tunnustatud selle poolest, et valdad väga hästi 3D-programme ja virtuaalreaalsuse osa arhitekti töös, kuidas selleni jõudsid?
Tundsin huvi erinevate 3D-programmide vastu, ka nende vastu, mida kasutatakse filmides. Praeguses maailmas on õige spetsialiseerumine väga oluline. Näiteks, kui on tarvis teha pilvesimulatsiooni, siis neid inimesi on umbes kümme, kes oskavad seda teha väga kõrgel tasemel ning kõik teavad neid inimesi. Kuigi mina armastasin just disainida asju, siis mõistsin, et mul on ka väga tugev kirg just 3D-programmide vastu ja otsustasin seda külge endas arendada. Hakkasin läbi tegema erinevaid Euroopa konkursse, kus ei olnud suurt vastutust, et peab midagi reaalselt ehitama, vaid just kontseptsiooni looma. 2015. aasta lõpus ma võitsin ühe suure monumendikonkursi, mis leidis aset Pariisi ja Amsterdami koolide vahel ning sellest algas minu jaoks nn „tööpakkumiste sadu“ Kölnist, Milaanost, Londonist, Pariisist jne. Tegin lausa sellise tööpakkumiste tuuri läbi.
Järgneski Foster & Partners?
Jah, läksingi Londonisse, Foster & Partners´is pakuti disainiarhitekti positsiooni, kes tegeleks ka visualiseerimisega. Töötasin seal aasta aega ja see muutis palju ka minu maailmavaadet – sain aru, kuidas need suured arhitektuuribürood üldse töötavad. Kunagi see oli suur unistus, töötada korporatiivses büroos, kuid seal sees olles läks töö ja elu tasakaal väga paigast ära. Tipparhitektid suurtes büroodes on representeeriva rolliga pigem ja seal töötab suurusjärk nelisada inimest ning seal ei ole teinekord aimugi, kuhu riiki mingi objekt lõpuks üldse ehitataksegi.
Kogu 2016.a. tegin tööd Fosteri juures ja vaikselt hakkasin disaini osakonnast 3D visualiseerimisse üle minema. Sama aasta lõpus töö ja elu tasakaalu otsides vahetasin töö Grain’i büroo vastu ja jäin sinna neljaks aastaks. Seal tegin mitu karjäärisammu Mid-Weight 3D kunstnikust Senior Lead Artist’ini. Grain’is mul õnnestus teha koostööd maailma kuulsamate arhitektidega nagu Gehry, Zumthor, Siza, Gensler, Fosters, BIG, Snohetta, 3XN, MAD ja teistega.
Millega Sa kokkuvõtvalt hetkel tegeled?
Selle aasta märtsis ma liitusin The Boundary tiimiga Associate positsioonil ja töötan hetkel Londoni ja New York’i vahel. Enamuses vastutan mitme Miami ja NY projektide eest. Üks nendest on SOM oma 175 Park Avenue pilvelõhkuja. The Boundary tegeleb arhitektuurse visualiseerimisega ja tegeleme end-to-end marketingiga. Näiteks mingi arendaja tuleb meie juurde koos projekti ja arhitektidega ning meie teeme neile terve paketi pakkumisi ja lahendusi, kuidas nad saavad oma projekti maha müüa või sihtkliendile presenteerida. Selle hulka kuulub kõik alates füüsilistest makettidest, interaktiivsete mudelite ja visualiseeringute ning filmideni välja (mida me teeme green screeni ja näitlejatega jne).
Ma olen selline loomingulise positsiooniga hetkel, mul pole isegi kindlat ametinimetust. Ühel päeval ma disainin või joonestan midagi, samas on mul terve tiim, kellele ma seda ülesannet edasi annan ja neid juhendan selle täitmisega. Mina ka projekti lõppjärgus presenteerin projekti ja vastutan selle eest.
Milline Su meeskond on?
Meil on terve meeskond, kes teevad hästi spetsiifilisi asju. Näiteks inimesed, kes valdavad mingit programmi või teevad makette või joonestavad ja nii edasi. On ka ette tulnud olukordi, kus on tarvis hästi spetsiifilist asja teha ja ei leiagi Euroopast seda inimest, oleme koostööd teinud näiteks inimestega Austraaliast või Sri Lankalt. Tegeleme ka ise õigete inimeste otsimisega, vaatame soovitusi ja jälgime sotsiaalmeedia tegemisi jne.
Kes on Su kliendid?
Ütleme, et 90% on suured arendajad, näiteks nagu BlackRock. Kliendid on erinevatest riikidest üle kogu maailma ning tavaliselt tulevad koos oma arhitektidega, kellega teeme siis koostööd. Mina koordineerin asju nii, et need oleksid töös ja läheksid müüki.
Kuidas Sa hindad oma ettevalmistust, milline oli meie kooli roll Su karjääris?
Ma olen uhke selle üle, kust ma tulen. Meie koolis oli hea see, et oli palju praktikat ja teooria ei ole nii olulisel kohal, mis on mulle plussiks olnud. Ma pean ütlema, et mul pole muide siiamaani magistrikraadi, mis on olnud paljudele üllatus tihtipeale. Aga ausalt öeldes mu portfoolio on rääkinud iseenda eest ja mu paberit pole küsitud eriti kuskil. Kool on muidugi üks asi, aga oluline on ka see, kui palju ise juurde töötada.
Mida Sa teistele koolikaaslastele soovitad?
Mingi sihtmärk peaks olema, et kuhu suunas liikuda. Kui ma hetkeks ise mõtlen, siis ega mul endal ka väga selget sihti hetkel ei ole. Võib-olla midagi ise teha ära – äkki peaks oma büroo avama, kuid mul pole hetkel head kontseptsiooni. Kogemuste pagas on mul küll suur, fotograafiast filmi ja arhitektuurini, aga kuidas see kõik kokku panna, oleks küsimus. Kontseptsioon peaks olema hästi kindel.
Millega Sa vabal ajal tegeled?
Omal vabal ajal (kui seda on) jätkan arhitektuurse disainiga ning enamuses tegelen kas kontseptidega või siis väikeobjektidega.
