Delfi kirjutab Tallinna Tehnikakõrgkooli arhitektuuri eriala neljanda kursuse tudengi Katariina Gribi kogemusest, kes läks jaanuaris Erasmus+iga õppima Prantsusmaale Strasbourg’is asuvasse Riiklikku Rakendusteaduste instituuti (INSA), kuid alanud koroonapandeemia märtsi keskel ajas õpingute plaanid sassi.

Enne pandeemiat õnnestus mul INSA kursustel ja keelekoolis füüsiliselt kohal käia terve veebruari ja pool märtsikuust, siis toimus üleminek e-õppele ja algas totaalne arvutimaailma kaos. Kõik kauaoodatud tudengipeod olid muidugi planeeritud just sellele nädalavahetusele, kui Prantsusmaa valitsus andis korralduse koolid, baarid ja kauplused sulgeda. Samal nädalalõpul suleti riigipiir ja kehtestati uued isoleerumisseadused, mille ignoreerimisel sai trahvi. Väljas käimist piirati karmilt — selleks tehti väike ankeet lünkadega „millal, miks ja kuhu“, mida oli kohustuslik täita igal kodust väljumisel ja see tühistati alles juuni algul.

Ülekoormatud õppejõud ja stressis üliõpilased

Ma ei märganud, millal algas aprill ja kui kaua see kestis. Kuu alguseks olid paljud sõbrad ära sõitnud ning alles jäid vaid need, kellel polnud võimalik enam põgeneda. Nendeks osutusid näiteks itaallased ja Põhja-Aafrikast pärit tudengid, kelle koduriigi piirid olid rangelt suletud.

Aprill osutus raskeimaks kuuks, sest siis oli viiruse tippaeg ja isegi poeskäik oli stressirohke. Lisaks sellele oli keelatud minna (ebavajalikel põhjustel nagu jalutamisel või sportimisel) oma elukohast kaugemale kui kilomeeter, seega õues käisin harva. E-õpe ei tahtnud sujuda, sest ühel hetkel olid õppejõud ilmselt nii ülekoormatud, et nende konsultatsioonid toimusid harva ja ei olnud eriti informatiivsed. Nii langes ka tudengite motivatsioon. Lootsin aprilli keskel Eestisse tagasi tulla, kuid kogu lennuliiklus oli selleks hetkeks juba peatatud.

Portugali vaatluspraktika asemel masendunult ühiselamus

Aprillis ootas meid ees vaatluspraktika Portugalis, aga koroonaviiruse pärast veetsime selle nädala hoopis masendunult ühiselamus. INSA arhitektidel toimuvad vaatluspraktikad iga õppeaasta kevadel ja minu arvates on see nii positiivne, sest reisimine ja tutvumine teiste kultuuridega on samuti üks tähtis osa arhitektuuri tundma õppimisest. Pärast igat vaatlust tehakse mälestuseks väikseid ajakirju või kogumikke, milles on joonistusi, fotosid ja artikleid mõnest huvitavamast kohast.

Karantiin viis itaalia keele õppimiseni

Peamiselt veetsin aega oma toas arvuti taga ja suhtlesin pere või sõpradega ainult virtuaalselt. Kõik see jätkus muutusteta, kuni ühel ilusal päeval (kui nädalapäevade nimetused olid ammu oma tähenduse kaotanud) murdus mu rutiin täielikult. Mu arvutilaadija läks katki just siis, kui uut polnud võimalik kuskilt kiiremas korras kätte saada. Nii veetsin ma lisaks täielikule isoleerumisele ka kolm nädalat ilma arvutita.

Ma ei olnud tükk aega inimesi näinud ega kellegagi näost näkku lihtsalt jutustanud. Sellisest šokiteraapiast hakkas katus sõitma ning kaugelt paistis pehmete seintega valge tuba. Igatsus inimeste järele on seni veidraim tunne, mida olen kogenud… Siiski oli aeg-ajalt köögis liikumist näha — itaallaste jaoks oli õhtune pasta kokkamise rituaalist saanud karantiinirutiin. Nad kogunesid meie köögis oma väikse kambaga ning olid lahked ka minuga toidu valmistamise kõrvalt lobisema ja pasta osas nõu andma. Nii sai alguse ka minu spageti- ja veinirohke karantiiniseiklus, mis kasvas üle heaks sõpruseks ja selle kõrvalt veel ka itaalia keele õppeks.

Ärkamine pärast karantiini

Maikuus taasavati juuksurid ja ostukeskused, kuhu võis siseneda korraga piiratud arv külastajaid ja ainult maske kandes. Linn hakkas taas ellu ärkama — tänavatel liikus palju inimesi ja oli oodata parkide avamist, mis tähendas veel rohkem vabadust ja võimalust head ilma nautida.

Juunis, kui peaaegu kõik avalikud kohad olid juba saadaval, avati ka baarid ja söögikohad. Paljud inimesed said minna tagasi tööle, esialgu küll lühematele tööpäevadele. Otsustasime naabritega minna baare ja restorane avastama kohe esimesel avamisõhtul, sest me lihtsalt ei suutnud enam kodus passida. Pärast nii pikka isolatsiooni tundus iga hetk kuskil väljas vabaduses nii oluline, et liigne toas viibimine hakkas närvidele käima.

Piirikaubandus Prantsusmaa moodi

Riigipiir avati 15. juunil, Saksamaal mõni nädal varem. Kehli linna lähedus prantslastele on sama tähtis nagu Ikla eestlastele. Seal käiakse peamiselt tubakat ostmas, sest hinnad on tõesti poole madalamad. Strasbourg’ist sõidab riigipiirini autoga viis minutit ja trammi või rattaga kuni veerand tundi, seega suurema poodlemise jaoks oli palju mõttekam sinna minna. Sportimisel eelistasin ka pigem Saksamaad, sest seal olid pikemad terviserajad ja kõrgendikelt avanes imeline vaade Mustmetsa mäestikule.

Juuli alguses taasavati ööklubid, kuid neid sai külastada ainult varakult lauda broneerides, sest klubides ei ole enam üht suurt tantsupõrandat, vaid distantsi pidamiseks on iga laua ümber märgitud ala, kus võib maskita ringi liikuda ja tantsida. Kuu keskpaigaks normaliseerus ka rongide sõidugraafik ja rahvas hakkas julgemalt riigisiseseid reise planeerima. Otsustasime külastada väikest naaberlinna Colmari, mis on Strasbourg’ist rongiga vaid 25 minuti kaugusel ja kus on palju ilusaid ajaloolisi kohti.

Vanad kombed tekitasid ebamugavust

Reisimisel oli kõige olulisem maski kandmine, sest ilma selleta ei saanud isegi rongijaama siseneda. Prantsusmaal oli see nõue üpris karm ja kõik austasid seda. Ühe lahke õppejõu soovitusel külastasime ka prantslaste seas populaarset linna Šveitsis — Baselit, mis oli meist vaid tunnise sõidu kaugusel. See oli nagu vana reaalsus, kus polnud keegi veel pandeemiast kuulnud — maske ei kantud isegi rongijaamas, rääkimata poodidest ja muuseumitest, distantseerumist ja muid ettevaatusnõudeid võis märgata ainult üksikutes kohtades. Mind jahmatas veidi, et olin juba nii harjunud maski kandmise ja kogu selle paranoilise distantseerumisega, et vanad kombed tekitas minus mingit ebamugavustunnet.

Juuli keskpaigas võis katedraali ümber taas liikumas näha turiste ning linnapeal kuulda erinevaid keeli. Väljas oli tõeline suveilm — iga päev ligi 30 soojakraadi, mis algas tegelikult juba keset isoleerumist aprillis, kuid mida sai hakata nautima täielt rinnalt alles hiljuti. Aasta algul ei õnnestunud mul eriti õppe kõrvalt linna avastada, seega nüüd jalutasin igal võimalusel linnas ja jäädvustasin kohalikku arhitektuuri; ei jäänud külastamata ka kõikvõimalikud muuseumid — kohustuslikust katedraali skulptuuride kollektsioonist kuni voodoo nukkude näituseni. Samuti hakati kesklinnas korraldama rohkem üritusi — näiteks igaõhtuseid valgusetendusi.

Tagasi kodumaal

Lendasin tagasi Eestisse juuli lõpus ja paraku just mõned päevad enne seda, kui Prantsusmaalt tulijatele hakkas taas kehtima karantiininõue. Vedas vaid neil, kes jõudsid juulis kiirelt reageerida ja lennukile hüpata. See oli reisimiseks kõige sobivam aeg, kuna siis kehtis igal pool kõige vähem piiranguid. Alates augustist kehtib Prantsusmaal uus kord, mis kohustab kandma maske kõikides avalikes ruumides ja sõltuvalt linnast isegi kesklinna tänavatel.

Vaatamata sellele, et minu planeeritud õpingud ja üldine kogemus Prantsusmaal sai pandeemia tõttu kannatada, jäin rahule seal veedetud poole aastaga. Kindlasti oli see periood kohati ekstreemne ja proovile panev, aga tegelikult ka selle võrra põnevam.

Allikas: DELFI
Foto: DELFI, erakogu