Planeering kui ühiskondlik kokkulepe 13.3.2018

Toivo Tammik, MSc, Tallinna Tehnikakõrgkooli lektor

„Minevikust saame luua momentvõtte, nagu vana pruunika foto, ja panna ennast uskuma, et nii see oli. Aga nii oli see ainult säriaja jooksul ja siiski on mõni laps ennast liigutanud, uduseks jäänud. Nemadki astusid aina ühest hetkest teise, ühest aastast ja põlvkonnast teise. Elasid ebakindluses, nagu meiegi. Nende seinad, ahjud, põllud ja elud kadusid. Meie teed, mobiiltelefonid ja soojamaareisid kaovad. Ja kui on inimesed, siis nad ikka istuvad ju mingitel varemetel, unistavad mingist kadunud ajast, mingist minevikust.ˮ (Tõnu Õnnepalu, „Valede kataloog. Inglise aedˮ, EKSA, 2017, lk 177.)

Eestis reguleerib ruumilist planeerimist terve rida seadusandlikke akte ja muid dokumente, alates üleriigilisest planeeringust „Eesti 2030+ˮ[1] ning lõpetades igas omavalitsuses menetletavatest ja kehtestatavatest detailplaneeringutest.

Allakirjutanule, planeerimise ala praktikule, on ruumiline planeerimine oma olemuselt eelkõige tulevikku vaatav ühiskonnasiseste kokkulepete otsimine ja kokkulepete mõistliku aja jooksul fikseerimine.

Eesti kahes suuremas linnas, Tallinnas ja Tartus, 2017. a toimunud kutsutud ja avalike planeerimis- ning visioonikonkursside puhul joonistusid välja teatavad ühiskonda kui tervikut kirjeldavad ühisosad, mida konkursside võidutööde näitel siinkohal kirjeldatakse.

Ka Tallinna Tehnikakõrgkoolis oleme kohanud suhtumist, kus planeerimiseks loetakse konkreetsete seaduste, ettekirjutuste ja tehniliste nõuete täpset täitmist planeeringuprotsessi käigus. Teisejärguliseks jääb planeerimise sügavam sisu. Planeerimist võiks võrrelda arstiteadusega. Peavalurohtu oskab igaüks võtta, ajukirurgiks saadakse pärast kümmekond aastat vältavaid akadeemilisi ja praktilisi õpinguid.

Eriti eelmisel kümnendil toimunud ja krahhiga lõppenud kinnisvarabuumi ajal teostasid planeeringuid sisuliselt inimesed tänavalt, kes tihti isegi ei teadnud, mida nad ei tea. Ka praegusel ajal puudub selge vastutusliin planeerijate puhul: endiselt võib tekkida olukord, kus inimeste grupp, kes valdab teatavaid arvutiprogramme, kuid ei oma erialast ettevalmistust, teostavad planeeringuid, mis kujundavad suure hulga inimeste elukeskkonda aastakümneteks.

Meie kandis möödunud aegadel loodud planeeringuvisioonidest ilmselt kõige kuulsam on Eliel Saarineni esimese maailmasõja eelne konkursitöö „Suur Tallinnˮ. Vaatamata sellele, et sisuliselt realiseeriti sellest vaid 1–2 maja, on seda tippvisiooni ja eeskujuna siiamaani esile tõstetud. Toonase Tallinna planeerimiskava seletuskirjas seisavad olulisena read tänavatevõrgu reguleerimisest, mille all toona mõisteti professor G. Dubelier` järgi „tänavatevõrgu muutmist nii üksikute tänavate lõikes kui ka üldises plaanisˮ.[2] Möödunud sajandi jooksul on planeerimisprotsess Eestis tulenevalt muutlikest ühiskondlik-poliitilistest oludest olnud tihti stiihiline ja oma olemuselt vastuoluline. Stabiilsema arengu perioodid olid maailmasõdadele järgnenud aegadel, mil uus võim (ehk siis vastloodud Eesti Vabariik ja hiljem ENSV) ennast ka linnade ja maapiirkondade planeerimise kaudu kehtestas.

Taasiseseisvumise järgne ajajärk on planeerimise kvaliteedile eriti raskelt mõjunud. Ühiskonna toimimiseks vajalike objektide ja taristu rajamine on tihti takistatud seoses aastaid kestvate omandivaidlustega ja üldise planeerimiskultuuri madala tasemega. Tallinnas ja Tartus kui kahes Eesti suurimas linnas, on nn linna maad protsentuaalselt niivõrd vähe, et omavalitsustel on kogukonna ühishuvide väljaselgitamise ja realiseerimisega raskusi.

Tegutsevate arhitektide paremiku osas omab planeerimine oma segase staatuse tõttu küllaltki vähest populaarsust. Probleem on väga lai ja mitmekihiline, kuid üheks põhjuseks, mida välja tuua, saab pidada planeerimiskultuuri madalat taset ning ühiskonda sügavuti läbivate planeerimistraditsioonide katkemist uutes ühiskondlikes oludes. Planeerimine on suure vastutuse teadlik võtmine, ning protsessi venimine, ülemäärane vaidlustusvõimalus ja vahel ka seadustega ülereguleerimine viivad olukorrani, kus suuremate planeeringute puhul suudavad haldussuutlikkust ja head taset üles näidata vähesed bürood.

Ka RKASi tegevust arhitektuuriteoste autoriõiguste piiramisel tuleb pidada kahetsusväärseks. Ei ole harvad juhused, kus pärast hoonestus- või planeeringuvõistlust antakse visioon keerukate juriidiliste finesside ja jõu survel suvalistele vähempakkujatele edasitöötamiseks. On ilmne, et sellised ilmingud vähendavad planeerimise mainet veelgi.[3]

Ometi on viimasel ajal jõudsalt realiseeruva haldusreformi tingimustes tunnetatav suuremate omavalitsuste huvi ja kasvav võimekus oma oluliste piirkondade arengut terviklikult kujundada. Selleks on viimase aasta jooksul läbi viidud mitmeid esinduslikke konkursse, millest vähemalt osade puhul on oodata ka tulemuslikku resultaati uuenenud ja kvaliteetse linnaruumi näol.

Järgnevalt esitatud visiooninäited on projekteerimisprotsessi käigus leidnud tutvustamist ka Tallinna Tehnikakõrgkooli rakendusarhitektuuri ja rakendusgeodeesia üliõpilastele.

I Lennusadama arhitektuurivõistlus Tallinnas, Põhja Tallinna linnaosas. Kutsutud konkurss. Korraldajaks RKAS. Aadress: Küti 17C

Visiooni koostades on uusehitiste mahtude määratlemisel lähtutud vesilennukite angaaride ja Kalaranna tänava vahelise komplitseeritud struktuuriga staabikvartalist kui tervikust, mis on võimalik välja ehitada/rekonstrueerida nii etapiti kui ka kogu ulatuses korraga. Arvestatud on ka planeeritava uue, Vesilennuki tänavaga paralleelse tänavaga, millest lähiajal kujundatakse külastajatele mõeldud esinduslik ligipääs Vesilennukite angaarides asuvale muuseumile ning endisesse staabihoonesse kavandatud Meremuuseumi büroosse.

Pärast muudetava detailplaneeringu koostamist välja ehitatud Kalaranna tänava äärne hoonestus täieneb uute objektidega. Diagonaalis üle Kalaranna tänava on rajatud terve Vibu tn kvartal koos tänavavõrgu, kergliiklusteede, hoonestuse ja rekreatsioonialadega. Selles vaateliselt lähikontekstis olevas kvartalis on Kalaranna tänava äärne ja Vibu tänava hoonestus naturaalsest savitellisest välisviimistlusega. Selle kompleksi Kalaranna tänava äärsed viis mahtu on heledatest, sisekvartali hoonestus mustast tellisest. Vesilennuki tänava ja Kalaranna tänavate nurgalahendusena kerkib lähiaastatel kahes ehitusetapis uusasjalik ja ratsionaalse vormikäsitlusega IT-agentuuri hoone (Dagopen OÜ); lähemas tulevikus rajatakse uus ühendustee Vesilennukite angaarini üle praeguste amortiseerunud militaarrajatiste, kavandatakse ulatuslikku parkimismahtu Patarei ja staabikvartali vahele, renoveeritakse staabihoone. Patarei kompleksi ja staabikvartali vahele jääva parkimismaja arhitektuurne lahendus peab asukohast tulenevalt olema keskkonnatundlik ja arhitektuurselt lahenduselt kõrgetasemeline.

Konkursiala vastas asunud tühermaale rajatud Vibu tänava puhul on nii tänavalahendus tervikuna kui ka kõik sellel paiknevad hooned rajatud AB Ansambel OÜ arhitektide kavandite järgi. Endisele raudteetammile rajatud Kalaranna tänav on üks suuremaid iseseisvusaegseid infrastruktuurirajatisi Tallinnas Tammsaare tee läbimurde ja Järvevana tee laienduse kõrval. Uued tänavad ja ühendused lisavad seni perifeersetena seisnud kunagistele tööstusaladele lisaks mereäärsele asukohale täiendava potentsiaali. Lisaks veel silmapaistvad head kohandamist leidnud tööstusarhitektuuri näited lähinaabruses (Meremuuseum endises vesilennukite angaaris). Oma järge ootab Patarei.

Nagu ka järgnevad näited, on tegemist kompleksse kvartaalse lahendusega uuenenud infrastruktuuriga linnaruumis.

II Holmi kvartali planeerimiskonkurss

Väljavõtteid seletuskirjast

„Kontseptsiooni lähtepunktid.

  1. Ilmselt on Emajõgi olnud Tartu linna väga oluliseks tekkepõhjuseks. Jõe näol oli tegemist peamise transpordikoridoriga, mida mööda liikusid nii inimesed kui kaubad. Ennesõjaaegne Holmi kvartal Tartus oli hea näide linliku kogukonna ja avara jõe koostoimest. Holmi kvartalis paiknes kalaturg, teisel pool jõge söögiturg, jõgi oli arvestatav taristuelement ning palistatud erinevate praktiliste ja vaatemänguliste majandusilmingutega (lotjade randumiskohad, ümbritsevad turud, kaubahoovid jm).
  2. Tänasel päeval on linnaehituslikult olulisim aspekt Holmi kvartalis tulevase hoonestuse ja avaliku ruumi avamine jõele, kvartali ja jõe omavaheline orgaaniline sidumine uuenenud tingimustes. Kõigist planeeringuvisioonidest kavandatavatest hoonestusmahtudest ja avalikust loodavast linnaruumist on tagatud silmside jõesihiga, samuti üle jõe vaadeldava endise Puuturu/Söögituru aladega. Endised jõge ümbritsevad turualad (kalaturg, söögiturg jm) kui linnasüdames väga suurt potentsiaali omav piirkond oleks vajalik pikemas perspektiivis täita tänapäevaste avalike funktsioonidega. Endise söögituru alal võiks ette näha praeguse turu laienemist. Viimase aja arengud näitavad, et trammiliikluse sisseviimine Tartusse on edasi lükatud tulevikku ning trammikoridoriga võistlustöö otseselt ei arvesta, kuid Uus-Holmi tänava sihti on trammiliiklus hiljem paigutatav.
  3. Praeguseks välja kujunenud pargimaastikul Holmi kvartalis on välja kujunenud teatav traditsioon avalike ürituste läbiviimiseks. Esitatud visioon pakub välja lõuna-õhtusuunalisele kaldatrepistikule rajatud, osaliselt katustatud avatud linnaruumi, mis sobib ulatuslikeks väliüritusteks, etendusteks, kontsertideks. Büroo Tajuruum maastikulahendus leiab võistlustöös sujuvat integreerimist. Holmi kvartalisse hõlpsalt ja orgaaniliselt rajatavad kaldaäärsed trepistikud on sobivad nii igapäevaseks puhkealaks kui ka ürituste toimumise kohaks.

Tänapäeval on jõe praktiline transpordifunktsioon sisuliselt kadunud. Holmi kvartali hoonestuse ja rekreatsioonialade jõele avanemine kesklinlikus kontekstis vägagi aktuaalne.

  1. Hoonestuse paigutuse osas on arvestatud hoonete insolatsioonitingimustega, eelistades elamute puhul lõuna- ja õhtuvalgust ning paigutades büroo- ja riigiasutuse pinnad kulgema piki Narva maanteed. Materjalikasutus innovatiivne, rakendades CLT-tüüpi või analoogseid puidukasutustehnoloogiaid, energiasäästlikke kütte- ja ventilatsioonilahendusi ning päikesepaneele. Päikesekaitsesüsteemidena kasutada muuhulgas vertikaalset fassaadihaljastust.
  2. Võistlustöö kavandamisel on arvestatud olemasoleva, aegade jooksul tekkinud linnaehituslike kihistustega. Kahjuks on praegu alal paiknev Kaunas/Atlantis kaotanud enamuse oma võimalikust väärtusest, mistõttu on otstarbekas ajale jalgu jääv ümberehitistega risustatud kompleks lammutada.

Mõneti võib Holmi kvartalit võrrelda Rotermanni kvartaliga Tallinnas, mis asub vanalinna ja uuema, modernistliku linnakoe vahevööndis.

  1. Kompleksi kandva idee moodustab kvartali avatus Emajõele. Jõele paigutatavad väliujula, puhkekai ja võimalik lava/ekraan võimaldavad laugel jõekaldal paiknevate astmestik/tribüünidel erinevate vabaõhuürituste läbiviimist. Ažuurne varikatus muuhulgas ülikoolile reserveeritud konverentsikeskuse kohal rõhutab kvartali olulisust, tõmbab tähelepanu seal asuvale väärikale asutusele annab hea võimaluse ürituste läbiviimiseks ka heitliku ilmaga.
  2. Lisaks Uus-Holmi tänavale ja jõeranna rajatistele paigutub kvartali avalikku ruumi diagonaalne tuulte eest varjatud sisekvartali passaažtee välikohvikute ja puhkealadega, sellele avaneb ka laste mänguväljak, mis on kasutatav/osaliselt eraldatav lastehoiu tarbeks.ˮ

III Uueturu pargiala planeerimiskonkurss Tartus (mõlemal korraldajaks Tartu linn)

  1. Küüni praegu pisut kõledavõitu tänavaruum konkretiseeritakse Kaubamaja lõigul massiivse tänapäevases võtmes kõrghaljastusmahuga („kaasikˮ – vabavormilised ettekasvatatud puud, eelistatavalt dekoratiivsete valgete tüvedega kask, selle asemel võib kaaluda kultuurõunapuud või kirsipuud). Kõrghaljastus (kaskede puhul ca..10 m kõrgune) saab tasakaalustama Vanemuise poolt avaneva Kaubamaja vaate liigset domineerimist, samuti on see linnaehitusliku vahelduse tekitamise koht. Lahendus peab töötama kontrastina, võrreldes endisaegsete uimaste haljastuslahendustega.
  2. Uueturu kvartali Vanemuise poolne pind kaetakse suuremõõtmelise, heledatoonilise graniitplaadistusega (võib kaaluda ka töödeldud betooni), moodustamaks avarat avalikku ruumi, mis võimaldaks läbi viia üritusi ning avada häid kaugvaateid Vanemuisele ja vastupidi.
  3. Vanemuise mõjuväljas olev haljak, mille ülaosas paikneb Tubina monument, on linnaruumis aktiivsest kasutusest väljas. See kujundatakse ümber minimalistlike ja demokraatlike võtetega, lisades teatava tundlikkusega 4–5 kiviplatvormi, kus on võimalik jalgu puhata, korraldada pop-up-kohvikuid ning millelt avanevad head vaated Uueturu kvartalis toimuvale. Ühe, Ülikooli tänava lähedusse jääva platvormi välispind kaetakse Vanemuise tarbeks LED-ekraanidega, moodustavasse siseruumi saab paigutada tehnilise ruumi, WC vms.
  4. Ülikooli tänava ja Uueturu tänava hiljuti valminud liiklusskeeme ja -lahendusi ei muudeta, kaaluda tuleks Ülikooli tänava katendite puhul asfaldi asendamist väärikama, väljakuga sobivama materjaliga (tume graniit, toonitud betoon).
  5. Ülikooli tänava äärde rajatakse bussiparklate lähedusse astmestikud, millel bussiootajad saavad puhata ning mis on suurürituste puhul kasutatavad minitribüünina, jälgimaks mööda Ülikooli tänavat kulgevat paraadi vm vaatemängu. Astmestik omab katkestusi skulpturaalsete postamentide näol, millesse võib paigutada nii väiksemaid puid kui ka värviilu pakkuvaid püsikuid. Postamentidele kantakse tänapäevased reljeeflahendused infoga omaaegse Vanemuise, Promenaadi tänava, Pallase jm kohalike huviväärsuste kohta.
  6. Kogu võistlusalale paigutatakse sobivalt disainitud pingid tuulevarjulisematesse ja hubasematesse kohtadesse: kõrghaljastuse äärde, samuti väikese voolava vee efekti pakkuva purskkaevu kõrvale.
  7. Lillekiosk koos avamüügivõimalusega paigutatakse samasse mahtu Riia mnt äärse bussipeatusega ning lahendatakse lakoonilise hästidisainitud paviljonimahuna, kus võib vajadusel paikneda ka väike kohvik. Teenindus avaneb väljaku poole.
  8. Võistlusalal säilitatakse maksimaalselt Riia mnt, Ülikooli tn ja Uueturu äärne olemasolev kõrghaljastus. Rajatakse uus kõrghaljastus Küüni tn äärde, samuti lisatakse sobivatesse kohtadesse (Ülikooli tn äärsed postamendid jm) sobiv värvikas inventaarne haljastus.

IV Kadaka tee 88 kinnistu ja lähiala visioonivõistlus Tallinnas (korraldajaks Liven AS)

Oma iseloomult on arendusala demokraatlik ja vaheldusrikas keskkond, mida on võimalik jalutajal läbida, samas on võimalik luua privaatsemaid, piiretega ääristatud tsoone mängualade ja näiteks aiandushobide jaoks.

Tulevikus on arendusala läbistav kõrvaltänav paigutatud planeeringuga käsitletava ala idapiirile, olemasoleva alajaama mõjuvälja. Olemasolev läände suunduv tänav jääb arendusalast välja, kuid tõenäoliselt on sellelt võimalik teostada mahapöörded rajatavate hoonete juurde.

Lisaks eespool kirjeldatule läbib arendusala vaid üks U-kujuline rahustatud liiklusega kvartalitee, mille puhul võib kaaluda ka selle ühesuunaliseks muutmist. Liikluslahendus võimaldab tagada kavandatava transpordilogistika turvalise ja vaikse iseloomu, mis mõjub plussina kõigile vanusegruppidele. Samas on välditud keerukaid tupiklahendusi. Jalakäijatele ja kergliiklusele luuakse sobivad sidusteed, mis tagavad jalutajate ja sportijate vaba pääsu, ühendamaks omavahel erinevaid arendusalasid.

Iga kavandatava eluhoone lähedusse rajatakse privaatse ja kammerliku mastaabiga mängu- ja puhkeväljakuid ning aktiivsema tegevuse tsoone, mis võimaldavad lapsevanematel väikelapsi ka iseseisvalt välja mängima saata.

Arendusala tsentrisse on kavandatud suurem puhke- ja mänguväljak, kuhu on võimalik aktiivselt aega veetma minna ka täiskasvanutel.

Täpsem kruntide moodustamise ja õuealade piirete asukohaga seotud otsuste tegemine võiks jääda järgmisse planeerimisstaadiumi.

Planeeringulahendus võimaldab luua turvalise ja ratsionaalse iseloomuga elukeskkonna, mille hoonestuse puhul kasutatakse välisviimistluses naturaalseid materjale ning hästiproportsioneertitud mahujaotusi. Hoonestus kavandatakse vastavalt lähteülesandele ja kehtivatele seadusandlikele aktidele 3–4-korruseline, parklakohti on hoonete all ning tänavatel kavandatud piisavas mahus. Loomaks õdusat keskkonda, on lisaks korrusmajadele võimalik hoove piirata kaetud terrasside ja kasvuhoonetega, mis lisavad elukeskkonnale kodusust ja salapära.

Kokkuvõtvalt

Tallinna planeeringute juhendi[4] eessõnas konstateerivad juhendi autorid, et: „Kaasav planeerimine on viimastel aastatel palju kõlapinda saanud. Eesti põhiseaduses seisab, et eraomandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt, ning alates esimesest planeerimisseadusest (1995) on kehtinud põhimõte, et planeerimine on avalik ning erinevaid osapooli kaasav tegevus. See tähendab, et kõigil on õigus saada planeeringute kohta infot ning teha planeeringu koostamise käigus ettepanekuid-kommentaare. Probleem seisneb aga selles, et reaalsuses on planeerimisest saanud juriidikale ja vormistusreeglitele allutatud keerukas, vaid erialainimestele mõistetav protsess, kuhu on raske teisi osapooli juurde tuua juba spetsiifilise keelekasutuse tõttu. (—) Seetõttu on vaja kodanikusõbralikumat „planeeringukeeltˮ, meetodeid ning selgitavaid abimaterjale, mis oluliselt lihtsustaksid planeeringute mõistmist ning seeläbi ühtlasi ka kaasamistˮ.

Esitatud näidete puhul ajendas allakirjutanut koos kolleegidega planeeringulahendusi otsima konkursside lähteülesannete innovatiivne iseloom. Olgu siis ühisnimetajaks keskkondlikult ja looduslikult komplitseeritud ning potentsiaalikas asupaik, kasutusest väljas olnud oluliste alade revitaliseerimisvõimalus, väljakutse mitmekihilise avaliku ruumi loomiseks või transpordi- ja parkimisprobleemide lahendamiseks.

Näidete seletuskirjade ja joonistega tutvumisel võiks teha järgmised järeldused. Planeerimise puhul ei saa rääkida avalikkusele suunatud ideekorjest kui pöördeliselt planeeringute kvaliteeti mõjutavast protsessist. Planeerimine on olnud ja jääb sügavalt professionaalseks tegevuseks, mille sisendid ja lähteülesanded tulevad ühiskonna eri kihtidest ning eri institutsioonidelt. Sisendid on nii sotsiaalse, tehnilise kui ka majandusliku suunitlusega. Planeerija loodav erinevate sisendväärtuste oskuslik liitmine kui tulemus, peab olema avalikkusele kättesaadav. Planeeringute koostaja missioon on muuhulgas ka tutvustada avalikkusele uusi tehnoloogiaid, energiasäästu printsiipe, ruumiloome mehhanisme. Planeerija esitab küsimuse: kas uus urbanism suudab ületada autostumise[5] ja jätab küsimusele küll üheselt vastamata, kuid toob autostumise vastu võitlemisel esile selliseid argumente, mis planeeringute koostajate kaudu varem või hiljem ka kaasavatesse planeeringutesse ning avalikkuse teadvusesse jõuavad.

Planeeringute puhul on tihti avalikkuse soov, et keskkond meenutaks mingit retrospektiivset nähtust (vanalinn, kaluriküla vm). Tehnoloogia arenguga seoses on muutunud kogukonna mõiste, sotsiaalmeedia jm kanalite abil saame ühenduses olla ja kuuluda mitmemiljardilisse kogukonda ning see otsatu perspektiiv on hirmutav. See on ka üks põhjustest, miks inimteadvus muinsuskaitse jm institutsioonide abil püüab kinni hoida ja väärtustada kõike endisaegset. Linnaehituses esindavad seda suunda vast kõige reljeefsemalt vennad Krierid[6]. Postmodernismi järgsel ajastul teame, et eri ajastute tunnustega ruumi ja kunstiteose loomine on võimalik, tulemus võib olla inimteadvust eksitav, kuid sellest hoolimata põnev. Esitatud näidetes on samuti leidnud koondamist tugevad kujundid, millest mõned esindavad tehnika viimast sõna, mõned aga kannavad edasi asukoha ajalugu või kohavaimu, genius loci’t.

Juba 1968. a ilmunud „Sõda ja rahu globaalses külasˮ[7] konstateerib Marshall McLuhan nn Gutenbergi ajastu lõppu ja infoajastu algust. Senise literaalse, lineaarse, kirjapandud infojada asemel võetakse informatsiooni vastu tükatiselt, purustatakse üheajaline tegevuskulg ja üheselt mõistetavus. See paradigmamuutus on järjest enam täheldatav ka planeerimistegevuse juures, kus loodav ruum on trasformeeritav, ajas muutuv, paindlik ja fleksibiilne. Olgu siis tegemist tulevase Tartu peaväljaku või aedadesse mattuva uue elurajooniga Tallinnas, endise Kadaka küla maadel.

Viidatud allikad

  1. [Võrgumaterjal]. Available: https://www.valitsus.ee/sites/default/files/content-editors/arengukavad/eesti_2030.pdf. [Kasutatud detsember, 2017].
  2. Djomkin. „Eliel Saarinen ja Suur Tallinnˮ, Tallinn, Kunst, 1977.
  3. „Tallinna Planeeringute juhend“ MTÜ Linnalabor, B210, Tallinn, 2012, lk 2.
  4. Peter Newman. Does new urbanism really overcome automobile dependence? „New Urbanism and Beyond“. Rizzoli, 2009, pp 186–189.
  5. Rob Krier. „Urban Space.“ Academy Editions London 1979,
  6. Rob Krier, Christopher Kohl. „Potsdam.“ Kirchsteigfeld. Awf-verlag 1997.
  7. Marshall McLuhan, Quentin Fiore. „War and peace in the global village.“ Bantam Books. New York, London, Toronto 1968

[1] https://www.valitsus.ee/sites/default/files/content-editors/arengukavad/eesti_2030.pdf

[2] I. Djomkin, „Eliel Saarinen ja Suur Tallinnˮ, Tallinn, Kunst, 1977.

[3] RKASi korraldatavad piiratud osavõtjatega visioonivõistlused on selles osas kahetsusväärseks näiteks. Konkursist osavõtjatel lasub enne konkursitöö esitamist kohustus allkirjastada lepingud, millega sunnitakse teose loojaid loovutama ainulitsensi alusel RKASile nii teose varalised kui ka isiklikud õigused, mis on vastuolus autoriõiguse seaduse põhieesmärkidega.

[4] Tallinna Planeeringute juhend. MTÜ Linnalabor, B210, Tallinn, 2012, lk 2.

[5] Peter Newman. Does new urbanism really overcome automobile dependence? New Urbanism and Beyond. Rizzoli, 2009, pp 186–189.

[6] Vt Rob Krier. Urban Space. Academy Editions, London, 1979, Rob Krier, Christopher Kohl. Potsdam. Kirchsteigfeld. Awf-verlag, 1997.

[7] Marshall McLuhan, Quentin Fiore. „War and peace in the global village“. Bantam Books. New York, London, Toronto, 1968.


Kommenteeri

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

*