Tallinna Tehnikakõrgkool uurib koostöös Maanteeametiga nõukogude ajal ehitatud sildade kvaliteeti ning tänapäevaste raskeveokite kandevõimet.

Esimesed katsed toimusid Poaka sillal ning jätkuvad Piiometsa sillal. Tööde koordinaatori Tallinna Tehnikakõrgkooli professori Martti Kiisa sõnul on juba ette teada, et Piiometsa silla kvaliteet on kehvem. „Seal on oodata seega tõenäoliselt ka suuremat läbipainet ja võimalike kahjustuste teket, eelkõige pragude avanemist“.

Spetsialistide ülesanne on tähistada rasvakriidiga kõik koormuse ajal taladele tekkinud praod. Kiisa sõnul on betooni pragude teke koormamise ajal ootuspärane ning midagi halba see ei pruugi tähendada, sest pärast koormusest vabanemist vajuvad praod kinni tagasi.

Poaka silla projekti andmete põhjal olid uurimistöö tegijad välja arvutanud, et kui sillale paigutada 52tonnine raskus, peaks tala läbi painduma kõige vähem kolm ning kõige rohkem 12 millimeetrit. Seda viimast oleks juba silmaga näha.

Viisteist minutit pärast seda, kui haagisega palgiveok oli sillale markeeritud kohta seisma jäänud, selgus, et läbipaine oli vaid napp poolteist millimeetrit, mis oli oluliselt väiksem kui teoreetilisel arvutustel tuginev väikseim oodatav näit.

Küll tekkis taladele pragusid, mida ei oodatud. Kiisa ütlust mööda tähendab sillatalade väike läbipaine seda, et projektis ette nähtud varutegurid on suured ja silla tegelik kandevõime standardis kirjeldatud arvutusmetoodikast mõnevõrra suurem.

«Need on head uudised kõigile, nii kohalikele, Maanteeametile kui ka neile, kes raskeveokiga sillale sõita tahavad, aga rohkete pragude tekkimine koormuse all talades tekitab probleeme,» lausus ta.

Tänavu septembris ja oktoobris on katsetused veel kuuel sillal. Sildade proovikoormamised jätkuvad ka järgmisel aastal, kokku uuritakse 14 silda üle Eesti. Uuringu lõpptulemused ja järeldused tehtule valmivad umbes aasta pärast.