Tehnika- ja inseneeriaharidus kipub uudisekünnist ületama tavaliselt spetsialistide puuduse tõttu, mis on ka tõsi ning probleemi akuutsust ettevõtjatele kui ühiskonnale ei ole põhjust pisendada. Kuid peaksime väärtustama valdkondliku hariduse positiivseid arenguid ning julgustama huvilisi, et tagada kvaliteetsete teadmiste ja oskustega spetsialistid, kirjutab Tallinna Tehnikakõrgkooli rektor, professor Martti Kiisa.

Tehnikakõrghariduse pilt on mitmekesisem, kui ehk paljud inimesed arvavad. Kõrgkooli tullakse gümnaasiumist kui ka kutseõppeasutusest, kohe pärast keskhariduse omandamist ning ka aastakümnete pikkuse tööelu järel, et teha kvalifikatsioonis järgmine arenguhüpe. Ligikaudu veerand meie kooli üliõpilastest tuleb kutseharidusest ja samapalju jätkab pärast rakenduskõrghariduse lõpetamist magistriõppes mõnes akadeemilises ülikoolis.

Rakenduskõrgharidus pole kutse- ega ülikooliharidusest eraldatud silotorn, vaid õppeaste, kuhu jõutakse erineva ettevalmistusega, kogemusega ja kust saab liikuda soovi korral kõrgharidusmaastikul edasi. Selle eelduseks on olnud meeldiv koostöö, ühised arusaamad nii eri õppeastmete institutsioonide kui valdkonna ettevõtete ja kutseorganisatsioonidega.

Kõrgkoolis saab hakkama gümnaasiumi- kui kutseharidusega

Inseneeriavaldkonna õppekavade populaarsus on juba mitmeid aastaid selgel tõusuteel ja katkestamine stabiilselt vähenenud. Möödunud aastal võtsime tehnikakõrgkoolis Inseneriakadeemia õppekavadele vastu 420 üliõpilast (käesoleva aasta vastuvõtt veel kestab). Neist 109 ehk 26 protsenti olid kutsehariduse taustaga. Kutseharidusest tulnud õppija teab sageli üsna täpselt, miks ta kõrgkooli astub. Tunneb juba eriala praktilist poolt ning on valmis kiiresti praktikale minema. Meie viimase viie aasta andmed näitavad, et kutseharidusest ja gümnaasiumist tulnud õppijate katkestamise määr ei ole sisuliselt erinev. Aastati võib vahe olla paar protsendipunkti kord ühe, kord teise rühma kasuks, kuid pikemas vaates on tulemus sama.

Tõsi, kutseõppeasutusest tulnud õppija võib vajada rohkem tuge matemaatikas või füüsikas. Gümnaasiumist tulijal võivad teoreetilised teadmised olla värskemad, kuid praktiline keskkond võõram. Mõlemad alustavad oma tugevuste ja arengukohtadega.

Ka kutseharidusreform annab põhjust tulevikku optimistlikult vaadata. Nelja-aastane kutsekeskharidus peaks lisama erialastele oskustele senisest tugevama üldharidusliku põhja. See on hea eeldus kutsekeskhariduse kvaliteedi tõusuks ning peaks andma parema valmisoleku neile, kes soovivad hiljem rakenduskõrgkoolis või ülikoolis haridusteed jätkata.

Mõistagi, kutseõppe lõpetaja ei pea tingimata suunduma kõrgkooli, sest nad omandavad ameti, millel on tööturul kohene otsene väärtus ja vajadus. Aga oluline on, et edasi õppida sooviva inimese jaoks oleks see võimalus loomulik. Kutseõppeasutuste, rakenduskõrgkoolide ja ülikoolide hea koostöö on ladunud sellele tugeva vundamendi, mis lubab teada, millised teadmised ja oskused on õppijal juba olemas ning mida ta vajab järgmisel tasemel juurde.

Õppijal ei ole õiget vanust

Meie õpperühmas võivad kõrvuti istuda 18- ja 50-aastane inimene. Ühel on koolis õpitu värskemalt meeles, teisel rohkem töö- ja elukogemust. See loob huvitavaid kombinatsioone, kus erineva taustaga inimesed üksteist täiendavad ja leiavad lahendusi, mida homogeenses grupis ei pruugita leida.

Ka näitab statistika, et katkestamine ei sõltu õppija vanusest või sellest, kui kaua oli eelmistest õpingutest möödunud. Olulisemaks kõrgkooli lõpetamise faktoriks on motivatsioon. Pika pausi järel õppima naasnu võib vajada mõnes aines rohkem tuge, kuid tal on sageli väga selge põhjus, miks ta kõrgkooli tuli.

Inimene võib olla aastaid tehnilisel alal töötanud, kuid kahelda kõrgkooli astumises, sest arvab, et jääb reaalainetega kõrgkooli tasandil hätta. Selle hirmu vähendamiseks alustasime eelmisel aastal esimest korda tasuta etteõpet, mis (vähemalt esialgu) on mõeldud kutseõppe lõpetanutele. Enne tasemeõppesse astumist saab soovija osaleda koos üliõpilastega näiteks rakendusmatemaatika, rakendusfüüsika või insenerigraafika õppetöös. Kui ta hiljem kõrgkooli astub, saab edukalt läbitud aineid õppekavas arvestada.

Tehnika- ja inseneeriavaldkond sobib ka naistele

Inseneriakadeemia õppekavadel kasvas meie koolis naiste osakaal möödunud aastal 17 protsendilt 20 protsendile. See on positiivne samm edasi, mitte veel suur pööre, kuid loodetavasti kasvav trend, mille kõige positiivsemat mõju näeme mõnekümne aasta pärast. Noorte ettekujutus võimalikest ametitest kujuneb kodus kui kodust väljaspool. Kahjuks võivad noorte valikuid mõjutada ka need elukogenud nõuandjad, kelle arusaamad tööelust võivad pärineda aastakümnete tagant.

Tehnika- ja inseneeriavaldkonnas napib tänapäeval neid ameteid, kus meestel on tööpõllul eeliseid. Vanad ettekujutused on aga visad kaduma. Seetõttu on vaja tütarlaste võimestamist kogu haridustee vältel. Eriti tähelepanu põhikooli lõpus, mil hakatakse edasisi valikuid tegema, et sobiva huvi ja võimekusega noor ei välistaks seda võimalust enne, kui on eriala tegeliku sisuga tutvunud.

Toyota algatas Euroopas 2021. aastal «Girls STEM the Future» programmi põhjusel, et loodus- ja täppisteaduste, tehnoloogia ja inseneeria valdkonnas on naiste osakaal väike ja üksnes umbes viiendik kooliealistest tüdrukutest tunnevad Eurostati andmetel vastavate ainete vastu huvi. Seejuures on programmi oluline osa teadmine, et huvi suureneb läbi eeskujude. Eeskujude (role model) inspireerivat mõju oleme näinud ka ise läbi inspiratsioonipäeva 9-12. klassi ja kutseõppuritest neidudele, kus valdkonna naised jagasid oma teekonda inseneerias. Mida rohkem jõuab neidusid tehnika- ja inseneeriaerialadele, seda rohkem on eeskujusid noorematele.

Selles osas on ka Inseneriakadeemia tänuväärne algatus, mille tegevustega on inseneeriahariduse võimalustega jõutud tuhandete kooliõpilasteni. Näiteks käivad kõrgkoolid koostöös Eesti Inseneride Liiduga koolides ja karjääripäevadel ühise meeskonnana, mitte igaüks eraldi oma laua ja sõnumiga. Üks tutvustab üht, teine teist tehnikavaldkonda ning noor saab tervikliku ülevaate võimalikest erialadest ning võimaldab näha ka tüdrukutel, et tegemist on perspektiivika ja sobiva karjääriga.

Järgmine kvaliteedihüpe võib toimuda väljaspool koolimaja

Tulevikku ei kujundata ainult koolides. Tehnikaõppe suur võimalus peitub ka senisest tihedamas koostöös ettevõtetega. Kõrgkoolidel on oma laborid, seadmed ja õppejõud, ettevõtetel oma tehnoloogia ja töökeskkonnad, mida koolil pole pakkuda. Senisest suurem ettevõtetes toimuv õpe võiks ka olla üks järgmisi kvaliteedihüppeid. See eeldab hästi läbi mõeldud koostööd, kus kõrgkool vastutab õppe kvaliteedi ning ettevõte annab õppijale ligipääsu päris töökeskkonnale. Eriti väiksemate ettevõtete puhul tuleb arvestada, et juhendamise võimekus pole piiramatu, kuid hea koostöömudel võimaldab kasutada mõlema poole tugevusi.

Inseneridest on Eestis endiselt puudus. Kuid puudujäägi kõrval ei saa jääda tähelepanuta positiivsed arengud, mille eest tuleb tänulik olla kõigi osapoolte ühisele pingutusele. Need võimaldavad kasvatada võimalikult hea haridusega tehnika- ja inseneeriavaldkonna järelkasvu. Lisaks ei maksa unustada huviliste julgustamist olenemata soost, vanusest või valitud keskhariduse vormist.

* Arvamuslugu ilmus 23.08.2026 Postimehes.