Jalaväelane kannab korraga kehakaitset, relva, sidevahendeid ja muud varustust, sageli ka keerulistes tingimustes, nagu suur kuumus, külm või raske maastik. Iga lisakilogramm aeglustab liikumist ja suurendab füüsilist koormust, seades sõduri potentsiaalselt suuremasse ohtu. Kuidas tagada tõhus kaitse sõdurit seejuures üle koormamata?
Tallinna Tehnikakõrgkooli korraldatava ECPC 2027 veebiseminaride sarja kuuendal kohtumisel tutvustas Portugali tekstiili- ja rõivatööstuse tehnoloogiakeskuse CITEVE kaitsevaldkonna juht Gilda Santos, kuidas sellele küsimusele läheneti projektis VESTLIFE.
Veebiseminari näol on tegu osaga vebinaride sarjast, mis leiab aset 2027. aastal mais Tallinna Tehnikakõrgkoolis toimuva 12. Euroopa kaitseriietuse konverentsi ECPC2027 raames.
Kolm lähtepõhimõtet
Santose sõnul lähtus VESTLIFE’i kehakaitsesüsteemi arendamine kolmest põhiprintsiibist. Esiteks peab kaitse olema kantav: oluline pole üksnes ballistiline kaitsevõime, vaid ka varustuse kaal, istuvus ja liikumisvabadus. Teiseks tuleb disainiprotsessi kaasata lõppkasutajad. Kolmandaks tuleb katsetulemusi tõlgendada kontekstis, sest kasutajate hinnangud, soojusmugavuse indeksid ja füsioloogilised mõõtmised annavad vastuseid erinevatele küsimustele.
Kaitsetase ei ole läbiräägitav, kuid seda tuleb tasakaalustada liikuvuse ja mugavusega.
CITEVE arendusprotsess algab nõuete määratlemisest ja lahenduse kontseptsiooni väljatöötamisest, millele järgnevad laborikatsed, kandmiskatsed ning tööstuslik juurutamine. Santose sõnul on määrava tähtsusega eri etappide sidumine tervikuks: kui mõni etapp jääb vahele, ei pruugi teadustöö kunagi tööstusesse jõuda.
Üks süsteem, mitu missiooni
VESTLIFE’i eesmärk oli arendada jalaväelasele modulaarne, kerge ja ergonoomiline kehakaitsesüsteem, mille külge saab integreerida keemiliste, bioloogiliste, radioloogiliste ja tuumaohtude (KBRT) tuvastusseadmeid. Põhimõte oli tagada vajalik kaitse, piiramata seejuures liikumisvabadust rohkem kui tarvis.
Kaitsevesti põhiosad on esi- ja seljaplaadikandurid koos ballistilise kaitsega. Neile saab vastavalt vajadusele lisada eemaldatava kaelakaitse, õla- ja õlavarre-, alaselja- ning kubemekaitse ja lisatasku. Samuti näeb vesti kinnitussüsteem ette võimaluse paigaldada KBRT-andureid. Nii saab varustuse konfiguratsiooni kohandada vastavalt missioonile, selle asemel et kasutada alati maksimaalset võimalikku kaitsevarustust.
Digitaalsest avatarist füüsilise prototüübini
Disainiprotsess põhines Portugali kaitseväe sõdurite 3D-kehaskaneeringutel, mille põhjal loodi mees- ja naisavatarid. Jäigad ballistilised kaitseplaadid kavandati digitaalselt otse avataridele ning nende sobivust kontrolliti esmalt 3D-prinditud mudelite abil. Esialgu kasutati soodsat PLA-plasti, mis asendati välikatsete jaoks vastupidavama polükarbonaadiga. Selline lähenemine aitas säästa nii aega kui ka kalleid kaitsematerjale.
Materjalidena kasutati aramiid-, ülikõrge molekulmassiga polüetüleen- (UHMWPE) ja klaaskiude, keraamikat ning vaike. Töötlemis- ja koostetehnoloogiate hulka kuulusid laserlõikus, pehmete ballistiliste kaitseelementide kapseldamine, mehaaniline ühendamine ja liimimine.
Santos rõhutas, et materjalid tagavad ettenähtud kaitse alles siis, kui need on korrektselt tervikuks ühendatud. Seetõttu tuleb vesti käsitleda osana terviklikust varustussüsteemist, kuhu kuuluvad ka kiiver, sidevahendid ja muu varustus, mitte eraldiseisva isikukaitsevahendina.
Sõdurite tagasiside viis kahe vestini
Arendus kulges mitme prototüübi kaudu, alustades soodsatest makettidest ja jõudes kolmanda kontseptsioonimudelini. Igas etapis koguti sõduritelt tagasisidet, esmalt siseruumides ja seejärel välikatsetel. Hinnati muu hulgas kaela- ja õlapiirkonna sobivust, taskute kasutusmugavust, rihmasid ja kinnitusi ning liikumisvabadust.
Esialgne eesmärk oli luua üks universaalne vest, kuid sõdurite tagasiside põhjal töötati välja kaks versiooni: täismodulaarne Standard-vest ja kompaktsem Slim-vest, mille puhul seati esikohale väiksem maht ja parem liikuvus.
Nagu sõdurid ise märkisid, on teatud olukordades kõige tähtsam võimalikult kiiresti liikuda. Santos rõhutas, et arendustsükkel saab lõppenuks lugeda alles siis, kui tehtud muudatused on katsetega kinnitatud. Seetõttu tuleks testimisse kaasata võimalikult palju lõppkasutajaid.
Neli katsemeetodit
Vestide toimivust hinnati nelja erineva katsemeetodiga, millest igaüks andis lahenduse kohta isesugust teavet.
- Termomannekeeniga tehtud katsed. Kliimakambris kasutati 34 mõõtmistsooniga higistavat termomannekeeni, et hinnata vesti toimivust kolmes kliimatingimuses ja kolmel erineval aktiivsustasemel. Intensiivse füüsilise tegevuse korral olid soojusmugavuse indeksid nii kuumas kui ka parasvöötme tingimustes negatiivsed.
- Kandmiskatsed. Kümme sõdurit (üheksa meest ja üks naine) sooritasid üheksa standardiseeritud liigutust, kandes võrdlusvesti, Standard-vesti ja Slim-vesti. Slim-vest sai kõige rohkem hinnanguid „suurepärane“ ja „hea“.
- Välikatsed. Üheksa vabatahtlikku läbisid sõjaväe harjutusalal kolm katsepunkti, kus hinnati vestide kuut funktsionaalset omadust. Samal ajal mõõdeti osalejate pulssi, nahatemperatuuri ja tajutud füüsilist koormust Borgi skaala abil. Slim-vest sai kõrgeimad hinnangud painduvuse, mahu, kaalu, väleduse, kiiruse ja liikuvuse osas.
- Füsioloogilised katsed. Portugali kaitseväe sõjalise valmisoleku laboris tehti jooksulindil katsed kiirustel 4, 6 ja 8 km/h, sõjaliste ülesannete simulatsioonid ning vertikaalhüppe test. Tulemused olid erinevad: ainevahetuskulus ja pulsis statistiliselt olulisi erinevusi ei leitud, kuid vertikaalhüppe tulemus oli Slim-vesti kandmisel parem kui Standard-vestiga.
Santos rõhutas, et positiivne tulemus ühe näitaja puhul ei tähenda automaatselt sama kõigi teiste näitajate puhul. Erinevad katsemeetodid annavad vastuseid erinevatele küsimustele ning nende tulemusi tuleb tõlgendada eraldi ja kontekstis.
Edasi ökodisaini suunas
Tulemuste kinnitamiseks tuleks katseid korrata suuremate ja mitmekesisemate kandjarühmadega. Järgmine Euroopa Kaitsefondi projekt ECOBALIFE arendab seda tööd edasi, laiendades uurimisvaldkonda ökodisainitud isiku- ja platvormikaitsele.
Nagu Santos märkis, ei ole kaitse osas võimalik järeleandmisi teha, kuid jätkusuutlikkuse tagamine on meie vastutus. Seetõttu tuleb juba toote kavandamisel arvestada kogu selle elukaarega – alates materjalivalikust kuni hoolduse, parandamise ja kasutusea lõpuni.
Peamised järeldused
VESTLIFE’i projekt näitas, et tõhus ballistiline kaitse peab käima käsikäes mugavuse, hea istuvuse ja liikumisvabadusega. Modulaarne ülesehitus võimaldab kohandada kaitse taset vastavalt konkreetsele missioonile, samal ajal kui digitaalsed tööriistad, nagu 3D-kehaskaneerimine, avatarid ja 3D-printimine, kiirendavad arendusprotsessi ning aitavad parandada varustuse sobivust nii meestele kui ka naistele.
Olulist rolli mängis ka sõdurite kaasamine arendusprotsessi, mille tulemusena valmis kaks erinevat vestikonfiguratsiooni. Kompaktsem Slim-vest sai kandmis- ja välikatsetes kõrgemad hinnangud. Katsed näitasid ühtlasi, et ükski mõõdik ei anna üksi terviklikku pilti varustuse toimivusest – erinevad katsemeetodid toovad esile selle eri tahke ning tulemusi tuleb hinnata vastavas kontekstis.
Vebinar on täies ulatuses järelvaadatav SIIN.
Sarja järgmine veebiseminar “Üleminek PFAS-vabadele isikukaitsevahenditele päästeteenistuses” toimub 20. novembril 2026 algusega kell 15:30. Seminaril teeb ettekande Bryan Ormond, vebinari juhib professor Ada Traumann. Lisainfo ja registreerimine SIIN.
Vaata lisa ECPC2027 konverentsi ja veebiseminaride sarja kohta: https://ecpc2027.ee ja ECPC LinkedIn.

