Elon Musk oskab võita tähelepanu ja luua illusioone. Kui teised autotootjad näitavad suuremat sõiduulatust või mugavamat salongi, siis tema laseb autol tagurpidi rippuda ja õhku hüpata. Insenerina on seda põnev vaadata, sest selline etteaste nõuab teadmisi, katsetamist ja oskuslikku meeskonda. Samal ajal tekib küsimus, mida see tõestab: kas erakordset manöövrit kontrollitud tingimustes või tulevase auto igapäevast kasutuskõlblikkust, küsib Tallinna Tehnikakõrgkooli robotitehnika õppekava juht professor Kristo Vaher.
Olukorras, kus Tesla on kahe automudeli tootmise peatanud, et hakata tootma suures mahus humanoidroboteid, tekib sama küsimus. Inimesesarnane masin võib videos joosta, tantsida ja esemeid tõsta, kuid tööandjale muutub ta väärtuslikuks alles siis, kui suudab vajalikku ülesannet ohutult, iseseisvalt ja korduvalt täita. Roadsteri etteaste ja humanoidide arengut ühendabki vahe demonstratsiooni õnnestumise ning usaldusväärse toote vahel.
Suur gaasivaru ja mõni sekund õhus
Roadsteri survegaasidüüside lahendus sündis Tesla ja Muski teise ettevõtte SpaceX koostöös. Muski mõttekäiku võiks kõrvaltvaatajana kujutleda lihtsalt: kui raketi juhtimiseks sobiv tehnoloogia on olemas, siis miks mitte proovida seda auto küljes? Aastal 2018 saatis SpaceX ühe Roadsteri juba kosmosesse. Kõigepealt auto raketi peale, nüüd raketitehnoloogia auto külge. Vaatemänguna töötab see suurepäraselt.
Tesla inseneri Lars Moravy sõnul oli demonstratsioonimasinas kokku 600 liitri mahus surveanumaid (võrdluseks on see ligikaudu kolm vannitäit vett), umbes 250 kilogrammi suruõhku ja kümme düüsi. Gaasi suure kiirusega välja lastes tekib reaktsioonijõud, millega saab masinat kiirendada, tõsta ja pöörata.
Lisaks gaasile kaaluvad ka anumad, torustik ja klapid. Lihtsustatud arvutuses jätkuks 250 kilogrammist gaasist paaritonnise masina hõljumiseks umbes 6–7 sekundiks, kui eeldada kogu varu kasutamist ning efektiivset väljavoolukiirust 500 meetrit sekundis. See on suurusjärgu hinnang, mitte mõõdetud lennukestus. Õhkutõus, pööramine ja maandumise pidurdamine kulutavad sama varu.
Tagurpidi rambile kinnitumiseks kasutatakse teist süsteemi. Ventilaatorid eemaldavad auto põhja alt õhku ning servatihendid piiravad selle asemele voolamist, rõhuerinevus surub masina vastu pinda. Asfaldiga kokku puutuv tihend aga kulub, suurem pilu suurendab õhuleket ja survejõu hoidmine muutub keerulisemaks. Tesla patent kirjeldab reguleeritavaid seelikuid, kuid nende tegelik vastupidavus vajab tõendamist. Insenerina tahaksin järgmisena näha mitut järjestikust kiiret ringrajaringi ning stabiilset käitumist kurvides, pidurdamisel ja äärekivide ületamisel.
Tesla plaanib survegaasi tehnoloogiat kasutada ka müügile tulevates autodes. Suur gaasivaru ja mõnesekundiline erivõimekus jätavad siiski õhku küsimuse praktilisusest, sest tänavaauto peab hakkama saama erinevates ilmastikuoludes ja ka pärast aastatepikkust kasutamist.
Samal ajal valmistab Musk ette muutust ka oma autotehases. Tesla on suunanud Fremonti tehases seniste Model S-i ja Model X-i tootmisliinide ruumi Optimuse humanoidrobotite tootmiseks. See aga toob selle sama praktilisuse küsimuse autode juurest robotite juurde: millal on uudne masin piisavalt töökindel, et sellele igapäevast tööd usaldada?
Päris töö on juba alanud
Humanoidide kasutamine ei piirdu enam laborite ja lavadega. Logistikaettevõtte GXO teatel on humanoidrobot Agility Roboticsi Digit nende Georgia osariigi laos liigutanud üle 100 000 pakkeüksuse. Roboti ülesanne on võtta pakkeüksus transpordialuselt ja asetada see konveierliinile. Tegemist on ettevõtte tegelikku töövoogu ühendatud lahendusega, mille kasutamist plaanitakse laiendada teistesse ladudesse.
BMW Spartanburgi tehases paigutas humanoidrobot Figure 02 lehtmetallist detaile keevitusrakisesse. Avaldatud andmetel liigutas robot katseprojekti jooksul üle 90 000 komponendi ja kogus ligikaudu 1250 töötundi. Need näited kirjeldavad humanoidide praegust tugevat kasutusala: korduv materjalikäsitlus ettevalmistatud töökohas. Siiski tuleb eristada ühe töötsükli iseseisvat täitmist kogu tööpäeva iseseisvast korraldamisest. Kastide tõstmine ei tähenda, et robot oskab lahendada kõiki laos tekkivaid probleeme või minna teise osakonda kolleegi asendama. Samuti ei näita suur tehtud liigutuste arv üksi, kui sageli tuli inimestel sekkuda. Figure nimetab oma ülevaates eesmärkidena üle 99-protsendilist paigaldamise õnnestumist ja null inimese sekkumist vahetuse jooksul, kuid nende eesmärkide tegelikku saavutamist samas ülevaates ei avalda.
Inimese kuju ei anna veel inimese oskusi
Humanoidi peamine eesmärk on töötada inimese jaoks ehitatud keskkonnas. Töölaudade, riiulite, uste ja tööriistade mõõtmed lähtuvad meie kehast. Kahe käe ja sobiva ulatusega robot võiks kasutada osa samast taristust ning liikuda eri ülesannete vahel. Kuid siledal laopõrandal võib ratastel robot olla lihtsam ja energiasäästlikum, kindlas töökohas aga tavapärane tööstusrobot kiirem ja odavam.
Inimest matkida on raske, sest ka tassi tõstmine nõuab tajumise ja liigutuste täpset koostööd. Hindame silmadega tassi asukohta, tunneme sõrmedega kontakti ning kohandame haaret raskuse ja libisemise järgi. Robot peab ühendama kaamerate, puute- ja jõuandurite info ning juhtima oma liigeseid kiiresti ja täpselt. Kõndiva roboti puhul mõjutab eseme tõstmine lisaks keha tasakaalu.
Robot võib märgata, et sahtel ei avane, kuid tal on keeruline kindlaks teha, kas see on lukus, miski takistab liikumist või on probleem haaramisviisis. Sellest sõltub, kas muuta tõmbesuunda, haarata uuesti või tegevus katkestada. Andurid annavad olukorrast vaid osa infost ning õpetatud lahendus ei pruugi uues olukorras sobida.
Selle tähtsust näitab lihtne arvutus. Kui ülesanne koosneb sajast järjestikusest tegevusest, millest igaüks õnnestub 99-protsendilise tõenäosusega, on kogu jada ühegi veata läbimise tõenäosus sõltumatute õnnestumiste korral vaid umbes 37 protsenti: 0,99 astmes 100. See ei tähenda tingimata kogu töö ebaõnnestumist, kui robot suudab vea ise parandada. Küll aga selgitab see, miks üks õnnestunud videoklipp ei tõenda veel tervet iseseisvat töövahetust.
Minu hinnangul on peamine piirang just usaldusväärne iseseisvus: võime mõista olukorda, valida sobiv tegevus, see teostada ning vajadusel eksimusest taastuda. Aku seab omakorda piirid tööajale. Mitme tuntud mudeli tootjaandmed jäävad ligikaudu kahe kuni viie tunni juurde, sõltudes robotist ja koormusest. Laadimine ja akuvahetused tuleb töökorraldusse sisse arvestada. Need pausid on siiski selgepiirilisem probleem kui kõikvõimalike ootamatuste lahendamine.
Miks Muskil nii kiire on?
Autotootmisliinide asendamine humanoidide tootmisega on suur panus tehnoloogiale, mille arendamine veel kestab. Miks ei oota Musk, kuni robotite võimekus on põhjalikumalt tõendatud?
Musk põhjendab robotite tootmist muu hulgas õppimisandmete vajadusega: masinad peavad saama päriselt harjutada. Ta on rääkinud kümnete tuhandete robotite ehitamisest andmete kogumiseks, tunnistades samal ajal, et tehisaru, töökindlus ja kasutusiga vajavad arendamist.
Tajun kiirustamisel selget ärilist loogikat – varajane tootmine võimaldab koguda kogemust, avastada kasutuses puudusi ja arendada tootmisoskust. Musk panustab sellele, et tootmine ja tehnoloogia arendamine saavad edeneda paralleelselt. Ootamisel on samuti hind: konkurendid võivad jõuda ette õppimisandmete, kliendisuhete ja teenindusvõimekusega.
Tesla ei tegutse tühjal turul. Figure teeb koostööd BMWga, Agility kogub kogemust GXO ladudes, Boston Dynamics arendab koos Hyundaiga Atlast ja Apptronik teeb koostööd Mercedes-Benzi ning Google DeepMindiga. Hiina UBTECH on samuti teatanud tööstuslike humanoidide tarnimisest. Kõik ei ole arenduses samas etapis, kuid võistlus kasuliku ja tasuva roboti nimel juba käib.
Millal jõuab humanoid Eesti töökohale?
Robotiga demonstratsioonil kohtumine ja tema kõrval iga päev töötamine on erinevad kogemused. Minu prognoos on, et esimesed kitsalt piiritletud tööülesannetega piloodid Eesti ettevõtetes on lähiaastatel realistlikud. Tõenäolisem kohtumispaik on ladu või tootmisettevõte, kus tööala saab ette valmistada ja tehniline tugi on lähedal. See on hinnang arengusuunale, mitte kinnitatud kasutuselevõtu ajakava.
Laiema leviku otsustab majandus. Kui robot vajab enda kõrvale pidevalt inseneri, võib ta olla väärtuslik arendusprojekt, kuid kallis töötegija. Tööandjale loevad tegelik tootlikkus, seisakud, hooldusvajadus ja ühe lõpetatud tööülesande maksumus. Lahenduse valik peaks algama küsimusest, milline töö vajab automatiseerimist. Alles seejärel tasub otsustada, kas selleks on vaja inimese kujuga robotit.
Humanoidi väärtust näitab tehtud töö
Humanoidide eesmärk võiks olla võtta inimestelt üle koormavad, ohtlikud ja tüütud töölõigud. Tööstusrobotid ja koostöörobotid on selliseid ülesandeid juba aastaid edukalt täitnud: keevitanud, värvinud, teenindanud tööpinke, koostanud tooteid ja ladunud raskeid pakendeid alustele. Humanoidid sisenevad valdkonda, kus toimivad lahendused on olemas.
Humanoidi võimalus on jõuda töödeni, mille automatiseerimine on seni olnud liiga keeruline, jäik või kulukas. Näiteks ülesanneteni, kus tuleb liikuda eri töökohtade vahel ja käsitseda erinevaid esemeid inimese jaoks kujundatud keskkonnas. Ta peab suutma näidata, miks just tema on selleks sobiv lahendus.
Roadsteri puhul tahaksin näha korratavat tulemust ringrajal. Humanoidi puhul tahan näha robotit, kes teeb oma töö ära, märkab viga, tuleb sellega toime ja alustab järgmist tsüklit. Ja nii igal järgneval tööpäeval. Just siis hakkab humanoidist saama töökaaslane.
* Arvamuslugu ilmus 12.11.2026 Äripäev Online’is.
