 |
Kadri Muts
Otsustasin Erasmuse stipendiumit taotleda hetke ajendil. Üks mu kursusekaaslane tuli minu juurde ning hakkas rääkima, et soovib minna Soome õppima, kuid üksi eriti ei taha minna. Nii ma otsustasingi, et miks ka mitte täiendada ennast välismaal. Esimese sammuna võtsin ette käigu välissuhete osakonda, kust sain täpsema informatsiooni ja sealt edasi oli kerge edasi tegutseda- tuli vaid täita vajalikud paberit ja vastust ootama jääda.
Valikuna jäi püsima Soome Jyväskylä Polytechnic (praegu kannab ta nime Jyväskylä University of Applied Sciences). Valiku tegemisel sai otsustavaks asukoht ja finantsilised põhjused.
Erasmuselt sain toetust nii palju, et sain ilusti tasuda sõidukulud edasi-tagasi, üüri ja kohaliku kuukaardi. Natuke jäi isegi üle, et süüa saaks osta. Hea planeerimise korral elab ilusti Erasmusest saadud rahaga ära. Minul kulus ikka rohkem. Soovisin süüa natuke mitmekesisemat sööki, tuli osta esmatarbe vahendeid ja otsustasin korra ka käia Eestis. Erasmusest saadud rahale oli mul lisaks suvel teenitud raha ja ka õppelaen. Õppelaenust jäi mul natuke alla poole alles.
Kohale minek oli omaette rännak. Polnud kunagi varem käinud Soomes ning inimene, kellega koos läksin, ei osanud ühtki sõna soome keelt. Sadamast rongijaama otsustasime minna jala oma raskete kohvritega. Rongijaamas saime õiged rongipiletid Jyväskyllä, kuigi täishinnaga. Järgnevatele üliõpilastele soovitan esimene kord Jyväskyllä minna bussiga, nimelt bussipiletit ostes kehtib ISIC kaardi soodustus. Kuid kui ikka soov minna Jyväskyllä rongiga, siis soovitan valida otserong, mitte ümberistumisega. Pilet on küll kaks-kolm EURi kallim, kuid mugavus tasub ära. Kohale jõudes, pidime veel sõitma ühistranspordiga. Meeldiv üllatus oli kohalik bussisüsteem. Kui soovisid minna bussile, pidid peatusest käega märku andma ning kui tahtsid maha minna, pidid kella vajutama, muidu buss ei peatunud.
Kohale jõudes ühiselamutesse, tabas mind jällegi meeldiv üllatus. Elasin koos kahe inimesega kolmetoalises korteris. Igal ühel oli oma tuba, oli ka korralik kõike vajalikku sisaldav köök ning korralik WC-vannituba ning lisaks oli korteril ka rõdu, kust avanes kaunis vaade loodusesse. Korteris oli ka interneti püsiühenduse võimalus. Samuti oli majas lift ja pesumaja, kus sai kasutada tasuta korralikke pesumasinaid ja kuivateid. Ühiselamus oli ka saun ja ühisruum.
Kool erines Tallinna Tehnikakõrgkoolist põhiliselt õppetöös. Palju oli grupitöid ning projekte. Loengutes pidi kaasa rääkima ning oma arvamust avaldama. Toimusid ka intensiivsed nädalad, kus oli ainult üks loeng viis päeva järjest hommikust õhtuni. Kui nädal sai läbi, oli sul aine tehtud. Õppejõudude inglise keel oli hea, kuigi paljud Hollandist pärit üliõpilased kurtsid keeleoskuse üle. Võib-olla on eestlastel kergem aru saada soomlase inglise keelest, sest aktsent on suhteliselt sarnane. Üldiselt meeldis mulle õppetöö korraldus väga.
Erasmuse programmis osalenutele korraldati kogu aeg huvitavaid üritusi, kus sai tutvuda teiste tudengitega maailma eri otstest. Tutvusin tudengitega Hispaaniast, Itaaliast, Prantsusmaalt, Hollandist jne. Hoiame siiamaani kontakti ning plaanis on korraldada kokkusaamine suvel Barcelonas, Hispaanias.
Võib öelda, et osalemine Erasmuse programmis on olnud mu elus siiamaani parim kogemus. Soovitan ka kõigil teistel kasutada võimalust.
Piret Soovik
Idee üliõpilasvahetuses osaleda tuli iseeneselegi ootamatult. Polnud sellele kunagi varem isegi mõelnud enne kui õppejõud ühes kolmanda õppeaasta kevadsemestri loengus imestas “Kas teist siis keegi ei osalegi üliõpilasvahetuses?”. Seepeale tekkis endalgi mõte - aga miks siis mitte. Sama sähvatus oli läbi käinud ka kursaõe peast ja nii me leppisimegi kohe peale loengut kokku, et uut õppeaastat alustame juba välismaal. Tol hetkel jäi minekuni veel kuid. Selle aja jooksul jõudis mul tehtud otsuse suhtes tekkida mitmeid kahtlusi. Samuti arvas nii mõnigi meie passiivselt kursuselt, et kas teil oma ajaga midagi asjalikumalt pole ette võtta. Kui oleksin olnud ainuke mineja poleks minekut ilmselt lõpuks toimunudki, kuid suuresti tänu heale sõbrannale/ kursaõele antud lubaduse tõttu seisimegi 29. augusti varahommikul Tallinna Reisisadamas ja jätsime saatma tulnud lähedastega pisarsilmil hüvasti. Edasi läks kõik ainult ülesmäge. Enam kordagi ei tulnud tehtud otsust kahetseda.
Pärast pikka reisimist jõudsime Jyväskylä rongijaama kus meid ootas vägagi soomlasliku väljanägemisega neiu hoides käes meie nimedega suurt plakatit. Alates sellest hetkest oli meie suhtluskeeleks kõikjal inglise keel. Algul oli see raske tulema, kuid lõpuks suhtlesime juba ka kursaõega kahekesi olles vanast harjumusest inglise keeles. Too vastu tulnud tuutoritüdruk viis meid kiiresti kõige olulisemaga kurssi ning juhatas meid meie uude elukohta. Elasin ka Tallinnas olles ühiselamus nii et eriti kõrgeid lootusi sealsele elamisele ei julgenud panna. Seetõttu oli mu üllatus ainult positiivne. Kõigepealt sain ma oma toa mis oli suurem sellestki kus Tallinnas kolmekesi sees elada tuli. Peale selle oli korteris kena vannituba, hästivarustatud köök ja imelise vaatega rõdu ning majas veel lift, saun ning pesuruum. Pealegi elasime me väga maalilises kohas mändide ja järvede vahel kust linna oli tegelikult vaid paar kilomeetrit. See kõik hellitas ühe tudengi päris ära. Sealses peamiselt rahvusvahelistele tudengitele mõeldud majadekompleksis oli vähemalt seitse neljakorruselist maja, nii et seltskonda kui palju. Elasimegi seal kui armsas tudengite külakeses kus kõik tundsid kõiki ning teadsid kes kellega parasjagu käib hoolimata sellest, et nahavärve oli seal kollasest süsimustani. Seltskonnaelu oli igatahes üliaktiivne ning lisaks meie enda algatatud üritustele korraldasid nii kool kui ka sealset majadekompleksi haldav üksus meile piisavalt sageli erinevaid üritusi. Tudengite heaolule oli seal mõeldud igal sammul.
Kuid muidugi ei olnud me seal vaid puhkusel. Tuli ka koolis käia, kuid ka see oli meile enamasti lõbusaks ja huvitavaks tehtud. Kuna meie koolist tulnud tudengitele seal kindlat saavutatavat ainepunktide määra ette polnud nähtud, siis jäi meil küllaltki palju vaba aega. Koolisüsteem oli seal üldjoontes meie kooli omale küllaltki sarnane ning kindlasti oli ka mujal meil eestlastena seal kergem hakkama saada kui teiste maade kodanikel kelledel paljud asjad seal arusaamatuna tundusid. Seetõttu oli seal meie jaoks ka ehk vähem üllatavat ja eksootilist kuid samas oli hea tunne, et kodu nii lähedal. Kaastudengeid sai aidatud nii poes tootenimetuste tõlkimisel kui soome keele tunni jaoks tehtavate koduste ülesannetega. Üldiselt sai inglise keelega seal maal siiski kenasti hakkama, kui ka mõni klienditeenindaja sind ei mõistnud naeratas ta laialt ja kutsus kellegi kes mõistis. Üldjoontes jätab Soome tõesti heaoluühiskonna mulje, kus ei mõelda enam niivõrd rahale (sest seda tundub kõigil piisavalt olevat) vaid suuri summasid kulutatakse inimeste healolule. Soome inimesed iseenesest on aga veidi veidrad. Isegi meie eestlaste jaoks. Kui me peame ennast külmadeks põhjamaa inimesteks, siis nüüd tundes põhjanaabreid veidi rohkem leian, et asi siin pole sugugi nii hull. Õnneks või kahjuks me seal soomlastega eriti lähedaselt läbi ei käinud sest meie rahvusvahelised tudengid elasime enamus kõik ühes kohas ning hoidsime rohkem kokku. Ja kokku hoidsime me tõesti. Kui raha otsa sai ( mida meil eesti tudengitel seal kallis heaoluriigis sageli juhtus) oli alati keegi kes õhtusöögile kutsus. Viimaseid korraldasime me üksteisele päris sageli. Kõige põnevam selle juures oli maitsta erinevate maade toite. Selgus, et erinevate riikide toidukultuurides on ikka tohutuid erinevusi. Nii mõndagi rooga (eriti hiina köögist) oli vägagi raske alla neelata. Sarnaselt tundus teistele mõjuvat meie kama ja puder. Samuti tuli seal olles välja eestlaste rahvuslus. Nimelt hüppasime me rõõmust lakke iga kord kui nägime toidupakendil eestikeelset tootekirjeldust, kuulsime mõnda eestikeelset sõna või kohtasime mõnda üksikut eestlast. See kõik pani paljusid teisi imestama, sest neile ilmselt enda kodumaaga seonduv nii väga korda ei läinud. Kuid siiski veetsin oma senise lühikese elu neli parimat kuud just nimelt seal Soomemaal. Seetõttu oli ka lahkumine raske. Seda oli see meile kõigile seal. Kuid kui see kõik oleks kauem kestnud ehk polekski see nii erakordne tundunud. Nüüd olen igatahes ühe suurepärase kogemuse võrra rikkam. See rikkus koosneb suurepärasest inglise keelest, laiemast silmaringist, tuttavatest igalt mandrilt, uudsest reisimisepisikust ning mis olulisim- nii mõnestki tugevat sõprussidemest, mis tundub kestvat veel pikka aega.
Seega kõigile, kes üliõpilasvahetuses osalemises veel kahtlevad või kes selle peale veel tulnud pole soovitan see kindlasti ette võtta ja paberid korda ajada. Õnneks ei ole see meie kooli kaudu sugugi raske. Kui üksi ei tihka minna võtke sõber kaasa kuid kindlasti ei soovita minna suurema kambaga või siis vähemalt mitte seal kõik ühte korterisse elama asuda. Vastasel juhul ei omanda nii palju keelt ega kohta uusi inimesi. Tahes tahtmata hoiavad seal samast riigist pärit tudengid rohkem kokku ning tulemuseks ei pruugi saadud kogemus nii erakordne ollagi. Seda oli seal päris sageli näha, kuid meid eestlasi oli tol hetkel seal vaid kaks nii et meie mõlema kogemus on igatahes positiivne. Seega olge aktiivsed ning kasutage ära selline suurepärane võimalus, et kool teil välismaal õppida võimaldab ja sellele isegi peale maksab.
 |
|
