 |
Kohalesõit:
Mina õppisin Jyväskyläs kaks semestrit. Pärast kiiret otsustamist ja asjaajamist jõudsin kohale veebruaris. Reisikaaslaseks oli mul üks kooli õppejõud, kellelt sain vastuse paljudele kooli puudutavatele küsimustele. Kõik tundus uus ja võõras, seetõttu tahtsin saada piisavalt palju teadmisi sealse elu kohta. Jõudsime kohale kesköö paiku. Rongijaama tuldi mulle vastu, tutvustati kooliga seonduvaid asjaolusid ja viidi majutuskohta.
Elu-olu:
Elukoht asus kesklinnas koolist 5 minuti kaugusel. Esimese poolaasta elasin seal väikeses kaheinimese toas. Kohapeal olid korralikud pesemis- ja söögitegemisvõimalused. Ühiseks kasutamiseks oli koridoris televiisori- ja pesuruum ning saun, kus sai käia tööpäeva õhtuti. Teisel poolaastal elasin linnast 5 km väljas. Mul oli ühe Kanada poisiga kahe peale kahetoaline õpilaskorter, kus olid kõik tingimused normaalseks eluks. Kooli sai bussiga sõita või jalutada. Mul oli jalgratas, millega ma iga päev kooli vurasin. Jalgratas oligi üliõpilaste seas kõige populaarsem liiklusvahend, sest bussipiletid olid Eestiga võrreldes palju kallimad.
Kool:
Kool oli paremas korras kui meil. Kõik klassiruumid olid varustatud tööks vajalikuga. Koolis olid kontoritarvete pood, arvutiklassid, spordi- ja jõusaal ning suur söökla. Arvutiklassides sai internetis surfata ja teha kodutöid kuni kella üheksani õhtul. Aeg-ajalt olid need avatud ka nädalavahetustel. Sportida sai ka õhtustel aegadel. Kooli stendil oli palju pakkumisi erinevatest huviringidest ja sportimisvõimalustest linnas.
Õppimine:
Loengud olid Jyväskylä Ametikõrgkoolis hoopis teistsuguse ülesehitusega kui Eestis. Õppejõududel oli powerpointis valmistatud slaidishow, mida nad õpilastele ette kandsid. Kõik said koopiad, millesse sai vajalikke lisamärkmeid teha. Muidugi tuli koopiate eest maksta, kuid nende abil oli palju mugavam õppida. Samas anti ka kirjandust, mida oli soovitav loengutega seoses lugeda. Õpingute üheks osaks oli soomlastel tunnis toimuv ja tundideväline grupitöö ning ettekannete tegemine rühmakaaslastele. Minu arvates oli see üks suuremaid erinevusi meie koolisüsteemist. Grupitöö annab oskuse inimestega suhelda ja end paremini väljendada. Üheks suureks plussiks Soome koolides on kirjanduse ja interneti kättesaadavus, mis tagab juurdepääsu vajaminevale informatsioonile. Raamatute valik kooli raamatukogudes oli tõesti võimas. Ja sealt tasub neid kindlasti laenata ja sirvida. Teabeteostes ja õpikutes on palju huvitavat informatsiooni, mida Eestis nii naljalt kätte ei saa.
Inimesed:
Õppejõud olid enamasti sõbralikud ja andsid parima õpilastega kontakti leidmisel. Oli ka õppejõude, kellega oli raskem suhelda, kes olid rohkem endasse tõmbunud ja hoidsid välismaalastest kaugemale. Nende puhul võis osast informatsioonist tööde ja väljaminekute kohta lihtsalt ilma jääda. Oli ka avatumaid inimesi, kes tahtsid lobiseda ja rääkisid kõigest, kuid targem oli alati ise kõigiga kontaktis olla. Soome tudengid ise ka väitsid tutvumisloengute ajal, et nad on kinnise loomuga rahvus. Samas olid nad eestlaste vastu sõbralikud ja andsid alati nõu ning aitasid meeleldi. Jyväskylä Ametikõrgkoolis oli ka arvukalt õpilasi mujalt maailmast, kellega suheldes sai teada palju uut ja huvitavat.
Tudengiorganisatsioonid:
Koolis oli ka kaks tudengiorganisatsiooni International Club ja Limit Breakers. International Club korraldas pidevalt igasugu huvitavaid üritusi, et ühendada õpilasi kooliväliselt. Toimusid ekskursioonid, tudengipeod ja palju muud. Informatsiooni toimuva kohta saadeti meilile. Limit Breakers oli suunatud tudengite ja firmade vaheliste suhete loomisele. Oli võimalik firmade baasil mitmeid projekte teostada. Limit Breakersi liikmed said allahindlust õppematerjalide ja kirjanduse ostmisel.
Soovitus:
Lõpetuseks tahan öelda, et alati tasub minna välismaale õppima. Kasvõi lühikeseks ajaks. See arendab mitu korda rohkem, kui sama õppeaeg Eestis. Sest kultuuriline keskkond on teistsugune ja õppemeetodid teised. Samas on seal võimalus saada endale hulgaliselt häid tutvusi, veeta lõbusalt aega toredate inimestega ja tunda vaheldusest rõõmu. |
|
