Liigu sisu juurde
Arhitektuuriajaloolaste Florian Urbani ja Barnabas Calderi raamat esitleb uut ja provokatiivset vaatenurka arhitektuuriajaloole. 19.-20. sajandi tööstusdisaini põhimõte oli, et vorm järgib funktsiooni (Form follows Function). See tähendas, et hoone kuju ja välimuse määrab selle eesmärk ja funktsioon. Antud raamatus väidavad autorid, et arhitektuuri ajalugu on tegelikult energia kättesaadavuse ajalugu (Form follows Fuel). Hooneid ei kujunda mitte esteetika ja funktsioon, vaid kütus ja energia.
Autorid näitavad, kuidas üleminek bioloogiliselt energialt (inimtööjõud, loomad, puit) fossiilkütustele (süsi, nafta) muutis arhitektuuri radikaalsemalt kui mingi muu sündmus inimajaloos. Raamatus analüüsitakse 14 hoonet üle maailma, arvutatakse välja nendes hoonetes sisalduv energia (energia, mis kulus ehitamisele, materjali tootmisele) ja kasutusenergia (energia, mis kulus hoone ülalpidamisele).
Raamatu sõnum arhitektidele ja inseneridele on see, et kui me tahame peatada kliimakriisi, peame pöörama oma pilgud minevikku. Tehnoloogilistest lisavidinatest (nt päikesepaneelid klaasist maja katusel) ei piisa selle protsessi peatamiseks. Arhitektuur peab kohanema praeguse olukorraga ja arhitektid peavad hakkama looma hooneid, mille vormid ja materjalid ei raiskaks vaid säästaks energiat. Urban ja Calder esitavad tõsise väljakutse tänapäeva ehitussektorile, mille arvele langeb ligi 37% kogu maailma kasvuhoonegaaside heitmetest.
14 hoone hulgas, mida analüüsitakse on Giza püramiid, Qui Shi Huangi mausoleum Hiinas, Caracalla termid, Seagram Building New Yorgis, Kuala Lumpuri rahvusvaheline lennujaam ning tavalised elamud Berliinis, Londonis, Shanghais ja Moskvas.
