Liigu sisu juurde
Raamatus uuritakse läbi esseede ja juhtumiuuringute avaliku mälu ja monumentide toimivust tänapäeva ühiskonnas. Esitatakse küsimus: keda ja mida me tegelikult avalikus ruumis mälestame?
Arutletakse järgmistel teemadel:
- Miks tänapäeval ei kõneta meid enam klassikalised monumendid nagu näiteks pronksist mees hobuse seljas. Vastuseks võib olla see, et sageli selline tradistsiooniline kunst esindab võimulolijate ja võitjate ajalugu
- Parim mäletuskunst ei pruugi olla igavene. Palju paremini kõnetavad inimesi ajutised installatsioonid, performatiivne kunst ja digitaalsed lahendused, mis tabavad seda mingit kindlat hetke palju paremini kui staatiline pronkskuju
- Uuritakse monumentide eemaldamise, rüvetamise ja ümberkujundamise tähendust. Ikonoklasm ei tähenda sugugi ajaloo kustutamist, vaid seda, et käib aktiivne dialoog olnuga
- Raamatus rõhutatakse kogukondade kaasamise tähtsust. Mälestiste püstitamine peaks toimuma mitte valitsuste või kõrgemate organite initsiatiivina, vaid kaasates neid, kelle trauma või lugu tahetakses mälestada.
Raamatus ei vaadelda monumente kui igavesi ja muutumatuid objekte, vaid kui elavaid ja pidevalt muutuvaid kohalolekuid. Avalik kunst ja monumendid ei ole mõeldud ajaloo lukustamiseks, vaid nad on platvorm, kus ühiskond saab arutleda oma väärtuste, vigade ja tuleviku üle.
