Mark Wigley vaatleb modernset arhitektuuri julge uue nurga alt võttes luubi alla modernismi kõige ilmselgema, kuid samas kõige vähem läbi arutatud tunnuse, valged seinad. Tavaliselt peetakse valget seina märgiks sellest, et hoonetelt võeti ära 19. sajandile omane liigne kirevus ja dekoratiivsus. Wigley väidab, et modernsed majad ei ole alasti, vaid valge sein on nagu uus sportlik ja mugav riietus.
Peaaegu kõik kuulsad arhitektid (Le Corbusier, Adolf Loos, Henry van de Velde) disainisid rõivaid või siis kirjutasid sellest. Arhitektid ise väitsid, et nad vihkavad moodi ja trende. Wigley tõestab aga, et nad olid moemaailmast täielikus sõltuvuses. Mida rohkem nad moodi eitasid, seda sügavamalt nad sellest tegelikult hoolisid.
Uurides lähedalt tolle aja tipparhitektide tekste ja jooniseid, näitab Wigley, et tolleaegse arhitektuuri suhe moemaailmaga on palju keerulisem, kui arhitektid ise tunnistada tahtsid. Arhitektid võtsid aluseks juba 19. sajandil sündinud ideed rõivaste ja majade seostest ning lõid sellest pinnateooria. Nad uuendasid arhitektuuri selle kaudu, kuidas nad hakkasid mõtestama maja välispinda.
Meie arusaam modernismist kui millestki puhtast ja valgest on tegelikult ajalookirjutajate kätetöö. Nad nägid kõvasti vaeva, et hoonete tegelik värvilisus tekstidest ja piltidelt maha vaikida. Wigley analüüsib seda värvide mahasurumist ja toob taas päevavalgele hoonete tegelikud meelelised ja värvikad pinnad ning rõivateemalised argumendid.
