Esseekogumik, milles Austria arhitekt ja arhitektuuriteoreetik Adolf Loos (1870-1933) esitab radikaalse ja modernistliku vaate disainile ja arhitektuurile. Ta ründab teravalt 20. sajandi alguse kommet esemeid ja hooneid liigselt kaunistada. Loos väidab, et kultuuri areng on otseselt seotud ornamendi järkjärgulise kadumisega igapäevastest tarbeesemetest. Liigne dekoreerimine oli tema arvates primitiivne ja kuritegelik ning kaasaegses ühiskonnas viitab see vaimsele taandaerengule.
Loos selgitab, et ornamentide loomine raiskab asjatult käsitööliste aega, raha ja materjali. Kaunistused sõltuvad hetkemoest ja seetõttu vananevad kiiresti ning visatakse peagi minema. Loos propageerib asjade ajatust ja pikaajalisust. Asjade väärtus peaks seisnema nende funktsionaalsuses ja kvaliteedis.
Essedes pööras Loos tähelepanu materjalide aususele ja väärikusele. Ta ei olnud ilu vastaline, kuid oli arvamusel, et tõeline esteetika tuleneb materjalide enda loomulikust tekstuurist, värvist ja kvaliteedist.
Adolf Loosi kirjutised panid aluse funktsionalismile ja Bauhausile (kunstikool Saksamaal 1919-1933) ning selle mõju ulatub tänapäeva minimalistliku disainini, kus hinnatakse lihtsust, puhtust ja praktilisust.
